Ja hakkab jälle pihta

Mis toimub? Uus semester tuli lumega. Või vähemalt sadas laia valget lund alla siis kui ma punktipealt kell kümme uksest välja astusin. Nüüdseks on see ilmselt siiski lörtsiks mandunud.

Aga tuju oli hea, hakkamist täis. Ärgata hommikul _soojas_ toas. Kohe päriselt soojas. Ärgata mitu korda, sest aega on. Ja... Jalutada valesse loengusse. Õppejõud oli õige. Mina olin õige. Teised kuulajad ja koht olid valed. Nimelt kadus mul eile õhtul kõige ebamugavamal ajal internet ära ja ma ei näinudki, kus mul millal mis loeng on. Jäi meelde, et hommikul kella kümnene loeng on eesti keel. Lootsin, et samas kus varem. Ei olnud. Õppejõud arvas ka, et on samas, kus möödunud semsterilgi. Ei olnud sellegipoolest. Teised ei arvanud. Nemad olid õiges ruumis. Vot mis võib juhtda, kui internetilepingut ei ole.

Pidime andma hinnanguid riikliku eesti keele ja kirjanduse olümpiaadi töödele. Mulle sattus ette kaks tööd teemal "Tsitaatsõnade kasutamine ajakirjanduses". Üks võrdles Postimees 1997 ja 2007, teine Äripäeva ja Cosmopolitani. Huvitavad tööd olid tegelikult, mõlemad abiturientide kirjutatud. Mõlemad oskasid Exelit kasutada lisaks tabelitele ka ilusate värviliste - kuid mitte eriti selgete - graafikute tegemiseks. Üks pakkus tsitaatsõnade asemele välja omasõnu. Teatu tüüpi kammlooma nimeks oli pakutud kõrverak(k)suga. Teine küsis tsitaatsõnade kasutamise kohta ka vastavate trükiste keeletoimetustest arvamusi. Neid oli ka huvitav lugeda.

Peale loengut helistas vanaema, kes arvas, et mul on tervis korrast ära. Ei ole. Telefonikõne taustal sai ema krambid. Sellel on vähemalt üks helge külg ka. See tähendab, et ta pole mõnda aega joonud. Ma loodan südamest, et ta suudab sellega jätkata.

Mul on nüüd kodus päris tõeline eriti mugav ja mõnus pesa. Üles lae alla sai kohaliku lambi panna, pikendusjuhtmete ja teibi ja kõige muu abiga. Nüüd saab voodis patjade otsas lugeda, ei pea seda enam kirjutuslaua taga tegema. Ma olen rahul.