Pudipäine

Ärkasin täna hommikul parajasti selleks ajaks, et kella kümnesesse loengusse minna. ku ma peale mõningast ekslemist Lossi 3es õige ruumi üles leidsin ja enne ukse avamist igaks juhuks seinal rippunud plaani vaatasin, avastasin aga oma üllatuseks, et loeng, millele ma ilusti registreerusin, algab alles 31. nädalast. Jee. Ega's midagi, koju magama. Ja norra keel tõepoolest on vaheaja jooksul omal algatusel märksa arusaadavamaks muutunud. Polegi enam nii hull kui varem, ausõna.

Ja täna on proov, ei tea, äkki saab saunagi. Ja sebimist on ka veel natuke, ikka ühte ja teise kohta tarvis jõuda. Aga aega on. Umbes parasjagu.

Ja ma sain endale eile puust kõlad! Pisukese järeleaitamisega saavad juba päris kasutuskõlbulikuks - tahavad naatuke liivapaberit näha. Ega ma muidugi sellga ei arvestanud, et sellist suurt pakki on tsipkae ebamugav käsitseda. Eriti kuna puust tehtuna on nad märksa paksemad kui lainepapist - aga pole hullu, kahte kätte mahuvad ilusti. Mõningase harjutamise peale usutavasti ka ühte.

Kinkige keegi mulle sirvid! Taevas on nii pilves et muidu ei saa ööd ega mütsi aru mis aeg parajasti on.

"Flandria päeviku" sain läbi. Huvitav oli ja mulle Õnnepalu stiil meeldib. Väga. Väga. Ta on mõnusalt rahvalähedane. Kirjelduste järgi on kohati võimalik konkreetseid kohti ära tunda, isegi kui neid nimetatud pole. Ja see annab sellise mõnusa tunda juurde, kui oskad kirjeldatud sündmusi seostada kohtadega, mida oled oma silmaga näinud. Tead, et selle ja teise lause taga on just nimelt _see konkreetne_ trammipeatus ja see või too maja. Meeldib.

Järgmiseks peaks kreeka müütide kohta lugema. Või "Idioodi" kätte võtma.

Päikest! Seda on nendesse hallidesse päevadesse nii hädasti tarvis.