Kõrini

Keldrimäel läks internet ära. Ja jäi märksa kauemaks ära kui oleks pidanud, sest segamin läksid kaks sõna - reset ja restart. Ehk siis selle asemel, et ruuter korraks välja ja uuesti sisse lülitada, tegi õdekene sellele reseti ja nüd on vaja mingisuguseid sedistusi uuesti sättida, mida oskab teha ainult Elioni enda tehnikamees, (või nii meile öeldi), ja sellise tegelase juurde pääsemiseks on korralikud järjekorrad.

Lillekülas sai tuulekoda endale värvitava tapeedi ja kollase värvikihi peale, abiköök ootab värvimist. Abiköök on petukas nimi - tegemist pole sugugi köögiga, vaid pesumasina, musta pesu, triikimislaua ja muude sääraste asjade koduga. Minu välja valitud tapeeti ei ole saada. on ainult ilus ja paljulubav näidis Bauhofi poe seina peal. Urr! See ajab terve kontseptsiooni uppi, kui seda nüüd kusagilt ei leiagi.

Kõik on p, ühtegi tuttavat näha ei taha. Mitte valesti aru saada, sõbrad on oodatud, aga tuttavad, inimesed keda nagu teaks aga kuidagi liiga vähe veel ja nii edasi, aga kes mu siiski näo ja nime järgi ära tunnevad ja kellega ma ilmselt veel mõndagi aega kokku puutun, ei ole.

Ma ei ole kolmapäevast saati üheski loengus käinud, täna ka ei lähe. Ma ei pea. Kuigi ma ei andesta endale seda hiljem ilmselt kunagi, ei suud ma praegu sellest hoolida. Ei, otse ära ei tule. Aga... Võtaks akadeemilise, aastaks, oleks Tallinnas, teeks mingit kellast kellani jaburat tööd? Peale seda tuleks tagasi ja õpiks edasi? Vaataks, kas asjad on paranenud? Ah, ma ei tea. (Tegelikult ka. Ma ei usu eriti, et ma midagi sellist teeks, aga see võib nii juhtuda ka...)

Pähh.