Kassiuni

Nägin täna naljakat und. Peategelasteks olid viis eriti pikakarvalist kassi. Nad moodustasid perekonna - isa ja ema, kaks last (poeg ja tütar) ja onu. /Segaseks jääb, kelle onuga oli tegemist, aga nii ma teadsin - see viies oli onu./ See kassikari tahtis meie juurde Keldrimäele elama tulla. Kohe vägisi trügisid sisse rõduuksest. Aga kui nüüd algusest peale rääkida, mis asja võibolla mõnevõrra selgemaks teeb, siis: kõigepealt tulid kaks kassi rõdule. Mööda otse meie akende alla kasvanud sirelilaadset põõsast. Kuna minul oli kassitoitu üle (tegelikult asub kasutamata kassitoit küll hoopis Tartus) ja Kurri seda nagunii ei taha, tema on peps, siis võtsin taldriku ja pani selle peale siis kahe kassi portsu ja natuke rohkem. Siis tulid ülejäänud kolm ka üles ja hakkasid kõik ninapidi ühes taldrikus sööma. Jätsin nad sinna, panin ukse kinni, aga mitte lingi peale. Kui söögiisu täis sai (kuigi toidu kogus polnud teps mitte vähenenud), tahtsid nad tuppa. Toetasid käppadega ukse peale ja surusid selle lahti. Mina panin ukse kini ja hoidsin seda kinni. Nemad lükkasid edasi. Uks juba paindus, igavene hulk oli seda kassimassi seal (kes on Maarat näinud, kujutagu viite temasugust ette). Kaalusin tugitooli lükkamist ukse ette, aga ei teinud seda miskipärast. Läksin hoopis ise rõdule nende kasside hulka (kes olid vahepeal natuke rahunenud), vaatasin sügavalt sellele pereemale otsa ja ütlesin: "Ma võn teid ju mõnda aega toita, aga te ei saa siia elama tulla." Selle peale leedi noogutas peaga, sai asjast aru ja siis nad läksid kõik mööda sirelilaadse põõsa oksi alla tagasi.

Paar detaili veel, mis kuidagi jutu sisse ei tahtnud sobida: keski oli köögiakna peale väljastpoolt udu ja auru sisse näpuga nende viie kassi nimed kirjutanud, stiilis isa: Toomas. Neil olid päris inimlikud nimed, aga ma ei mäleta muid. Mingi hetk viskasin ühe kassi rõdult alla ka, ma arvan et see oli Onu. Võtsin turjast kinni, panin teisele poole rõdutrelle ja lasin lahti. Me oleme esimesel korrusel ja ta oli varsti mööda põõsast tagasi üleval, nii et midagi hullu ei juhtunud.

Igastahes jah, selline uni siis. Üks teine oli veel, ka ilus ja värviline ja kevadine, aga seda ma enam ei mäleta.