Oi!

Pyyl on regenn. See oli mu esimene mõte, kui ma ta nüüd lahti tegin.

Pillasin ta nimelt hommikul endale varba peale. Esimese hooga ei teadnudki, kumma pärast nüüd muretsema hakata, arvuti või varba. Siis jõudis valu kohale ja muretsesin varba pärast. Kui norra keele loengus arvuti käima panin, oli pool ekraani must. Töötas, helendas, aga oli musta värvi ja täiesti "pildiväline". Kuidagi pilti õigesse suurusesse saada ei õnnestunud. Mõtlesin et hea küll, otsin internetist siis midagi, äkki keski kuskil on midagi sel teemal öelnud. Aga kui arvuti lahti tegin, oli pilt täiesti õiges suuruses, õiges kohas ja muidu korralik, nagu polekski midagi juhtunud. Muljetavaldav.

Aga täna on juba! teisipäev. Hirmus mõeldagi, kui kiiresti aeg läheb. Eile hommikul sai eelmise nädala vöö valmis, õhtul lõin selle nädala oma üles, nüüd tuleb sellega pihta hakata. Hommikune varaärkamine ei ole siiamaani veel õnnestunud. Äratuskell on nüüd küll piisavalt varaseks keeratud ja puha, üllataval kombel ei ole ma seda kini pannes isegi unine väga. Mõtlen hoopis, et pool seitse on ju nõmedalt vara üles tõusta, magaks natuke veel. See pole siiani hästi lõppenud ega hakkagi ilmselt lõppema. Tuleb lihtsalt äratuskell kuhugi kaugemale asetada. Redelist alla ronimine tõstab vererõhku piisavalt, et ei tahaks kohe edasi magada.

Ühtlasi on täna proov, võibolla näen ma oma tulevast hoolealust ja homme on tantsuklubi. Neljapäeval ei ole (veel) midagi ja siis tuleb nädalavahetus ja kiire. Oeh. Varsti on suvi käes. Okei, enne peaks kevad tulema, praegu on õues lumi.

Päikest!