Otsus

Nüüd on siis nii. Lähen suvest aastaks Tallinnasse tagasi. Vahetan eriala. Võibolla ka ülikooli? Igal juhul jätan mõtlemata sellele, mida edasi õpin, vähemalt hetkel. Eks mul suundasid-mõtteid on ka mõned, aga igal juhul mitte norra keelt. Elan aastakese Lillekülas veel, teen tööd (ja kogun raha), siis vaatan mis edasi.

Kohutav, määratu kergendus tuli õhtul peale otsustamist. Selline, nagu oleks kogu aeg pidanud hinge kinni hoidma ja nüüd saaks lõpuks hingata.

Ma tean, ega mul kerge ei saa olema see asi. Vanemaid tuleb veenda, et jah, ma tahan just nimelt nii teha, ei, ma ei riku sellega oma elu igaveseks ajaks ära. Mõned uued oskused tuleb õppida. Paljutki tuleb veel teha, ma tean. Aga... Teen kah, kui tarvis. Ja on tarvis, just selle pärast, et elada saada. Kodus on asjad nüüd paremas korras kui nad aasta tagasi olid. Ja eriti Lillekülas saab olema olemas suur osa sellest vabadusest, millest ma varem puudust tundsin - mul on oma tuba, ma võin olla üleval nii kaua kui tahan ja tegeleda oma asjadega kasvõi kella neljani.

On jah vabadus ilma kohustusteta. Kohustuseta hoolitseda oma söögipoolise ja selle valmistusvõimaluste eest. Kohustuseta saada ise hakkama. Aga nüüd on mul olemas teadmine, et ma suudan seda, kui tarvis. Sellest aastast pärit teadmine, et ma saan üksi hakkama, ei lämbu vingumürgituse kätte (ptui-ptui-ptui) ära kui ahju kütan (ega pane selle juures maja põlema), ei jää nälga ega muud sellist. Hea on.

Ja ma tunnen Tallinast puudust. Tartul on omad võlud, kõik asjad käe-jala juures ja nii, aga Tallinn on hetkel veel ja minu jaoks piisavalt suur, et kohati ilma näota suurlinna pähe kõlvata. Et jalutada hämarduvas linnas, kohvitops käes, ja nautida seda, et keegi ei saa sulle öelda, mida pead tegema. Kõndida jaanitule öösel kell neli mööda valget vanalinna ja teada, et siin linnas on midagi. Ja lisaks millegile on meri ja tuul. Ma ei jalutanud tihti mere ääres. Sinnapoole ei olnud enamasti asja. Aga ma teadsin, et ta on olemas, juhuks kui mul peaks teda tarvis olema.

Laskmisest ma praegu ei räägi. Natuke liiga teine teema. Võibolla homme, kui meelde tuleb ja aega saan.