Uni ja ärkvelolek

Täna nägin ka und. Pühapäevasest laskmisest. Selle juures oli vaja ennast ära moondada ja selleks otstarbeks anti meile "elutegevuse jääkprodukti" kuju ja lõhnaga Asjad. Neid jagas Celecirion, ise ütles midagi teemal ei ole ju nii hullu midagi, lutsid seda natuke ja siis saad värvida küll. Minu ümber olev salk, kuhu kuulus arusaamatult palju igasuguseid löömalarpareid, kohe nii tegigi. Mina otsustasin et ei, mina tean paremini, ja hakkasin seda Asja hoopis kinnastatud käte vahel mudima, et pehmemaks läheks. Suht savilaadne oli, ärge must valesti aru saage. Nele mu kõrval (lühike ja heledapäine) oli juba sinnamaani jõudnud, et tegi metsameiki. Sellesama Asjaga. Miskipärast olid mul seljas täiesti igapäevased riided, mitte ilus eestilaik ega isegi see ebamäärase värvi ja päritoluga kraam, mis laost kunagi anti. Niipalju mäletan siis unest.

Ärkvelolekust mäletan märksa rohkem. Kui natuke poeetiliseks minna, siis seitset poolmagamata ööd ja seitsetkümmet pisarat. Tegelikult... tegelikult ma olen kurb, väsinud, pettunud ja arvan, et üks teatud isik (nimesid nimetamata) võlgneb mulle väga põhjaliku vabanduse. Teemal ja skaalas lillesülem pluss uksekell (jee rait, nagunii ei juhtu). Võite mind süüdistada kibeduses, aga olengi. Ei sõima, ei ropenda. Lihtsalt...