27. aprill 2008

Supilinn

Need olid siis Supilinna Päevad. Tore oli, tuleb tunnistada. Kole oli, tuleb tunnistada. Aga ilmselt elu käibki nii. Ma õppisin kogemata õlut jooma. Väheses koguses ja juhul kui muud ei ole. Mul oli hoopis vastikum maitse meeles. Vein on iga kell parem, arvan mina.

Laval olla oli kole ja hirmus. Lava ees tantsida oli kah vahepeal kole ja hirmus (paar süüdistavat pilku K2rtsi suunas, mäletad ehk miks), aga vahepeal oli vahva kah. Ja Vahepeal oli lihtsalt abolutuselt kaks vasakut jalga, sest maapind oli konarlik ja ma nii hästi veel karata ei oska, et seda kontskingadega kivistunud pori peal teha.

Lodi on linnuselõhnaline. Ma ei tea miks, aga see lõhn seostub mulle alati, alati esimese mänguga Kassinurmes. Siis, kui linnuse vanimalgi osal veel katust peal ei olnud. Mingi hetk puutusin kokku ühe teega, mis linnuse moodi lõhnas. Või noh, esimene seos oli igal juhul selline. Ja nüüd oli lodi ka selle lõhnaga, ja see on nii mõnus lõhn. Ei ole hea ega magus, aga on oma ja tuttav ja turvaline. Aga mulle meeldivad üldse kohati päris kummalised lõhnad - sookail on väga omapärane ja sümpaatne, näiteks. Ei aja mul pead valutama, kuigi teistelt olen selliseid asju kuulnud. Et ajavat. Minul ei aja. Minuarust ühe korraliku suvise raba parim lõhn. Seda tahaks kohe koju kaasa võtta. Või siis kailupõõsaste vahel päikse käes pikutada. Või piknikutada. Mõlemad sobivad.

Aga loodus on nädalajagu rohelisem kui eelmine aasta samal ajal. Või noh, eelmine aasta Supilinna Päevade ajal. Kuigi üritustele ma toona ei jõududki ja paljust mulle öeldust sain valesti aru - ei tabanud ega tabanudKI ära seda õigemat mõtet. Mis võis isegi hea olla - oleks tabanud, oleks võibolla ööseks üksi Tartu peale hulkuma jäänud. Toonasest asukohast ära joost. Kuigi... võibolla ei oleks ka. Usaldus juba oli. Oli juba ammu. Aga mis sest enam. Nüüd see ju ei aita.

Tahaks kusagil kurta ja hädaldada. Tahaks, et mõne näeksid. Ja mõned teised ei näeks. Aga paroolivõimalust siin ei ole. Ega ma ilmselt ei teaks kah, kellele täpselt seda jagada ja kellele mitte. Kes hoolib, keda huvitab, kes hoiaks iga hinna eest eemale.

Väsinud olen ja silma all on sinika tunne. Teist päeva juba. Aga näha pole midagi. Sinikus ilmselt ei ole voorus. Nägemus jällegi võib olla. Allakukkumus... Ei tea. Tänutunne õige koha peal kindlasti on.

Päikest! (päikselisus on ka voorus. Punkt.)

PS. Nüüd, kui ma Tartus ei ela, oli sealt pagana kahju ära tulla. Aga igaks juhuks tulin ikka.
PS2. Mind üllatasid veel kaks inimest. Üks, keda ma arvasin et mõnevõrra tean, on hoopis midagi muud, ja teine, keda ma isegi ei ole kunagi avanud et tean, osutus kolmkümmend ja seitse korda jubedamaks kui eluski uskunud oleks.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Millised on teie lemmik lilli ? Kuna eeskuju , mulle meeldib tohutult palju astromerii .