Mõnda

Nyyd, kui ma ennast veidi inimesemana tunnen, oleks ilmselt õige aeg rääkida kahest asjast. Esiteks hiljuti loetud raamatutest, mida on terve hulk tegelikult. Kui päevade kaupa muud ei tee kui loed raamatuid, siis neid tekib ikka.

Jätkasin kunagi alustatud Dyyni sarjaga, seekord tõin raamatukogust koju "Dyyni messia" ja "Dyyni lapsed". Mõlemas oli juppe, lauseid, väljendeid, mis karjusid mulle "Stopp! Pane raamat korraks ära ja mõtle kuidas see sinu eluga seostub." Nii ma siis tegingi. Selliseid asju igas raamatus ei ole, mõnes on neid rohkem, mõnes vähem. Iga kord kui mõni selline ette tuleb, tekib mul tunne nagu oleksin millegi raske ja kõvaga vastu pead saanud. Yldiselt ei suuda ma silme ette jäävat kirjutatud teksti seda lugemata vaadata, kui see ainult piisavalt lähedal on, aga nendel juhtudel muutub kõik paugu andnud lause või fraasi ymber uduseks. Ja vaatad ja mõtled mida see või teine asi sulle ytleb. Kui liiga õigesti ytleb, olen yles ka kirjutanud, aga enamasti ei ole neil ilma ymbritseva kontekstita õigt mõtet taga ja mõnes teises olukorras ei mõju need enam yldse nii tugevalt kui seal ja siis. Kui praegu käes olevad raamatud ära viin, võtan järgmise jupi Dyyni kindlasti ette. Kaalun selle endalegi soetamist.

Siis on mul hetkel ees "Otori lugude" kolmas ja neljas/viimane raamat. Eelmised osad on päris huvitava mulje jätnud, nii et tegeln asjaga. Päris mõnus on, et kõik fantasy ainult Euroopa keskajal ei põhine. Või noh, kuipalju need nyyd tegelikult ajalugu puudutavad, on muidugi iseasi, aga mingi maik sinna ikkagi jääb. See maik just ongi nendel raamatutel hoopis jaapani oma. Kahjuks on eelmise kahe osa lugemisest veidi liiga kaua möödas, mõnedki nimed on meelest ära läinud ja kõike ei viitsi ju raamatu algusest, kes-on-kes-osast järele ka vaadata.

Kuigi ma lugesin ka Loomingu Raamatukogus ilmunud artiklit sellest, kuidas yhegi raamatu kohta ei saa tegeikult öelda, et see läbi loetud on, kasutan ma neid mõisteid ikkagi. Arusaadavuse mõttes, sest kui ma võtan raamatu ette et seda lugema hakata, siis ma enamasti loengi ta lõpuni läbi. Sõna-sõnalt, mõte-mõttelt ja tihti mitu korda. Mitu korda sellepärast, et asjast rohkem enda jaoks saada. Esimesel korral loen ma raamatu tegevust, pealispinda, seda, mis lugu seal toimub. Milline on yks või teine tegelane, mida ta teeb, kus käib ja nii edasi. Kui see on igav, on raamatut lugeda päris raske, sest mõte läheb mujale. Kui see mulle meeldib, siis ma võin raamatu ka teist korda kätte võtta, siis ma loen keelt. Kui ilusti on mõni asi öeldud, kuidas autor oma lugu jutustab. Mõnikord võtan ma kätte ja loen raamatut veel kolmandatki korda. Siis ma loen ridade vahelt. Mida yks või teine tegelane tegelikult seal arvab kui ta nii või teisiti ytleb. Kuidas see suhestub maailmaga tema ymber. Kuidas see on seotud maailmaga autori ymber. Yhesõnaga seda tagumist mõtet, mis on pealispinna all. Sinnani ma enamasti ei jõua, sest tihtipeale mind ei huvitagi. Tunnistan. Tihti on lugu huvitavam lugeda lihtsalt loo enda pärast. Alati võib veel lugeda yhe vi teise tegelase lugu sealt raamatust, muid asju vahele jätmata, aga pöörates tähelepanu näiteks kahe liini omavahelisele põimumisele ja muule sellisele. Nii võingi ma yhte ja sama raamatut lugeda mitumitu korda ja iga kord on huvitav. Lõpuks saavad laused nii tuttavaks, et tunned ära, kust see umbes võiks pärit olla.

Muidugi võiks ju lugeda ka nii, et kõiki neid kihte proovid mõista korraga. Aga kui siis poole peal ära tydined, jääbki ylejäänu lugemata. Näiteks võib keelekasutus hakata segama ja toimuv lugu jääb pooleli. Lugu võib venima hakata ja väga ilus keel lõpuosas jääb nägemata. Aga kui ma niiviisi kiht kihi haaval loen, võib vahepeal raaamtust puhata. Loed yhe kihi läbi, siis loed midagi muud, ja kui huvi ja vaba aeg tekib, loed järgmist. Mulle meeldib nii. Siis need ei sega yksteist, kui ma ei taha, et need segaksid.

Teiseks tahtsin ma rääkida Tartust. Mulle Tartu meeldib. Väikestes kogustes, kohana kuhu ära minna. Paariks nädalaks, puhkama. Ja mitte kauemaks, kauem muutub piiravaks mingil moel. Ei saa minust ilmselt kunagi tartlast. Ei vihka seda linna, pole lihtsalt minu tass teed. On täitsa tore koht ja inimesed, kellele pikalt meeldib, jätan selle koha pealt rahule. Jah, ma usun et seda linna on võimalik armastada. Aga ju ma olen siis liiga pikalt põhjaeestlane olnud (kaheksandik võrumaalast, seitse kaheksandikku harjukat). Tallinna võidakse ju pidada suureks ja koledaks ja halliks. Ma ei ytle et ma armastan Tallinnat, aga mu kodu on siin. Siin ma tunnen ennast paremini, eluga rohkem kooskõlas ja vähem vastuvoolu minejana. Muidugi, ma jään enda juurde, et andke mulle mõni hylgekyttide saar ja ma olen eluaeg õnnelik seal. Selles jään kah, et kuplite vahel lämbun ära. Sõna otseseimas mõttes, seal on õhku vähe, see vähenegi seisab paigal ja on putukatest paks. Võibolla olen ma lihtsalt halval ajal sattunud, aga sihuke tunne on ikka seal olnud. Jällegi, pole minu. Ilus on vaadata, autoaknast. (Samas Lapimaa mäed on absoluutselt hingemaa. Pinnavormid sarnased, aga suuremas mõõtkavas, ilma lämbumistundeta. Ilus ja hea.)

Peaks vist tegema sellise asja nagu Mytoka ajaks teha olevate tööde nimekiri. Ja detailne päevaplaan, kuidas yks või teine asi tehtud saab.