Maal ja linnas

Võtan siin omaette ka sõna linna ja maa vastuoludest. Miks on yks hea või teine ja nii edasi. Minu arvates.

Mulle meeldib linnaelu. Meeldib seda vaadata, meeldib linnas elada, Tallinnas. On mitmeid toredaid asju siin elamise juures. Jalutada mööda tänavat, kus keegi sind ei tunne ja tunda ennast asjaliku, suure linna sõltumatu inimesena. Yksi. Tunda ennast hästi. Seda kyllaltki spetsiifilist tunnet tekitab mus eriti yks kindel tänavalõik kodust mitte väga kaugel ja miskipärast ainult yhes suunas seda läbides. Tornimäel, mis muidu kellelegi ei meeldi. Vist.

Vanalinnas on ka tore jalutada, aga seal on hoopis teine õhkkond. Hulka boheemlikum, sõbrannadega kohvitassi taga istumise ja sõpruskonnaga yhes või teises kohas seismise vaim. See meeldib mulle ka, isegi kui ma seal yksi jalutan.

Maal... Maal on hoopis teistmoodi tore elada. Metsas ravim- ja värvitaimi korjata, puhata, mööda niitu ja metsa hulkuda. Kuulata, mis mets ytleb, mis mõtted tulevad. Traditsioonilised talutööd mulle eriti ei meeldi. Kyllalt on heina tehtud. Tuulevaiksel päeval, päike taevas kõrvetamas ei ole tore tunde järjest yhegi varjulisema kohata põllul aktiivset fyysilist tööd teha. Aga hein tuleb kokku panna just nimelt säärastel päevadel, siis ei lähe alt hallitama-seest seenetama. Pooled päevad peenra kohal kummargil rohida on ka yks äraytlemata vastik töö. Pärast on käed vastikult kuivad, jalad veel hullemad. Päiksepõletus tekib kah kergesti. Aga see-eest on oi kui hea varahommikul kasteses rohus jalutada või õhtul udus uidata. Yle niidu joosta, koer kaasas, ja tunda ennast lihtsalt õnnelikuna. Teha metsas valmis saunavihad, õigel ajal ja korralikud. Tunda majatagust metsa nii hästi, et sinna ära lihtsalt ei eksi, aga mitte nii hästi, et ära tyytab.

Aga mõlemad täiendavad yksteist. Olemas peavad olema nii linn kui maa, sest teisiti ei saa lihtsalt. Kui kõik elavad linnas, siis kust tulevad söödavad toiduained? (Ei taha söödamatut keemiat päevast päeva sisse toppida endale, ei taha lihtsalt.) Kui kõik elavad maal, siis kellel jääb aega mõelda ka muudele asjadele peale omaenda heinateo ja selle millised loomad yletalve pidamiseks jätta? Mõlemat on vaja, minu jaoks omas elus ka. Mõnikord on äraytlemata tore natuke mullas nokitseda. Mõnikord, ja kui see kohustuseks muutub, jooksen. Teinekord on võrreldamatu pluss linnas asju ajada, teada täpselt, kuidas sa saad yhest kohast teise, kust sa saad sulle vajaliku asja suvalisel kellaajal ja palju muud. Aga kui ma sellise elu juures jälle ei saa tahtmise korral metsa minna, siis mkm.

Äärelinn on veel kõige hullem. Pole yks ega teine, mõlema miinustega aga ei kummagi plussidega.