Ära...

Inimesed, kes te endast vähegi hoolite, jätke siinkohal selle blogi lugemine katki. See, mis edasi võib tulla, ei saa ilus olema ja nii... Edasi ainult omal vastutusel. HOIATUS! Ees on tykke ja räbalaid sellest mis ma kunagi olin. Ei sobi nõrganärvilistele ja kõik need muud hoiatussõnad.

Inimesed, palun hoidke enda huvides must eemale. Abipyyetele võin vastata karjumise ja solvamisega, haiget saavad kõige rohkem need, kellest enim hoolin. Vihkan ennast selle eest, et teades, kuidas kõik mu ymber purunub, ei ole veel roninud sygavale metsa inimestest eemale, endale okastraadist aeda ymber ehitanud, keset aeda teinud betoonist majakest ja võtit alla neelanud. Või midagi muud sellesarnast. Kui ma tean, et ma häirin sellisena inimesi enda ymber, siis miks ma ei ole midagi ette võtnud, miks ma ei sunni inimesi väevõimuga endast eemale hoidma? Jälestan ennast nii nõrk olemise eest, selle eest, et teades kuidas kõik pealevaatamisestki hävib, ei suuda ikkagi vaatamata jätta.

Lihtne on ju öelda, et võtku ma ennast kokku... Aga ma ei jaksa ju! Ma ei saa, ei oska enam. Laske mul yksi omadesse pisaratesse uppuda ja pääste ennast, mina olen liiga sygavalt kadunud. Seda kõike ma tean.

Aga ometi igatsen ma yle kõige, et oleks olemas keegi, kes hoiatussiltide ja solvamiste ja kõigi okaste peale ära ei jookse. Kes jaksaks ja tahaks istuda varemetes minu kõrval, kui kõik on kõige hullem. Kes ei teeks seda mitte selle pärast, et kaasinimene on hädas, vaid sellepärast et tegemist on minuga. Kes teeks põlvedele vajunud peale pai ja kinnitaks et kõik saab korda. Kes oleks tugev sest mina ei jaksa. Kes oleks olemas, kes toetaks, kes ytleks et ma olen kallis ka sellise okkalise ja varemesena, sest ise ma seda enam uskuda ei jaksa.

Minge minema. Päästke ennast.