*

Olete te kunagi lugenud "Jumalaema kirikut Pariisi?" Seal on tegelane nimega Claude Frollo. Ta ei meeldi mulle, kuid ma suudan aru saada tema motiividest. Hullem veel - ma kardan, et pole palju puudu hetkest, kus ma ise millegi sarnaselt motiveerituga hakkama saan. Seda ma ei taha.


Võibolla te teate juba. Siis ärge pange pahaks, kõik ehk ei tea. Yks asi ootab, et ma sellega yhele poole saaksin. Ma ei tea, millal see hetk kätte jõuab. Ootan kahte järjestikkust vaba päeva, siis on kõik.


Siis...

pääseb see mees, kes mind ei salli, igaveseks mu telefonikõnedest, sõnumitest, meilidest ja saab jälle telefoni tööle kaasa võtta. Ja vähemalt sellest vaevast päris kindlasti, mida ma edaspidi põhjustada veel võiksin - tea et ma kahetsen kõike, mis ma olen sulle teinud. (sõnast antun, sks.) Mida iganes sa ka ette ei võtaks, ma soovin sulle head. Lähen su õnnel eest ära. Ykskõik millal, ykskõik mida tehes, kui sa ei ole õnnelik, siis mine ja tee seda mis su õnnelikuks teeks, muidu on see asi veel mõttetum.


Siis...

ei pea te, oletatavad sõbrad, enam kuulma mu hädaldamist. Olen ebaõiglaselt palju kulutanud teie kaastunnet, teie toetavaid õlgu liiga palju leotanud. Mis siis et peamiselt virutaalselt, suhtlus on suhtlus. Pidage meeles või unustage, nagu tahate... Ma kahetsen kõiki valusid ja hädasid ja ebamugavusi, mis ma teile põhjustanud olen. Igat viimast kui sekundit igast magamata ööst. Mu mured polnud tegelikult teie uneaega väärt. Ärge tundke ennast syydi, kui kell kukub. Te ei oleks seda saanud mitte millegagi ära hoida.


Siis... on kõik.


Tegelikult ma olen väsinud. Aga puhkus on olemas, kusagil kaugel. Tegelikult on mul kylm, ja kusagil on kindlasti sooja ka. Aga mis vahet seal on. See ei tee mind eriti õnnetumaks kui mul on kylm või väsimus, sest need on pisikesed, ebaolulised fyysilised asjad. Tegelikult olen ma lihtsalt liiga nõrk, et edasi jaksata ja riskida Claude Frolloks saamisega. Ma olen liiga arg et see risk võtta. Aga nõrgad ja arad jäävad evolutsiooni alla. Ja olgem ausad, vähegi karmimates elutingimustes mind ju polekski enam. Minusugune pime oleks jäänud auto alla või murdnud järsust kohast laskudes jala, yksi, ja saanud sedasi metsloomade söögiks. Minusugune nõrk ei oleks rynnaku puhul jõudnud eest ära joosta, ei jõuaks praegugi.


Ma hoiatan igaks juhuks, et ma võin heade soovide toojaid ka hammustada. Mitu päeva juba.


Kell tiksub. Syytenöör põleb. Aga enne plahvatust on kõik vaikne. Igapäevane elu läheb omasoodu edasi. Jääb isegi aega kõik korda ajada.


Ja jäänud on tõesti ainult yks asi, mis veel midagi muuta võiks. Kes ei tea, aga väga tahab teada, see kysib. Võibolla ma vastan. See ei muuda midagi. Inimene võib ju lennata tahta, aga kui tiibu ei ole ja tuult ka mitte...