esmaspäev

Ma näen unesid. Hoolimata liiga vähesest uneajast tykivad selle aja sisse veel unenäod. Ju neil on siis hädasti vaja ennast näidata. Juba kolm korda olen näinud laulu, tantsu ja muud tralli. Korra niisama, kahel korral kellegi (erineva) rõõmustamiseks. Esimesel korral oli rõõmustatavaks idamaine prints, muusikagi sobivalt kullakarraline ja särav. Teisel korral pidi muusika muutma leebemaks kohtuniku meele. Selleks laulis ja tantsis terve kohtusaal, lõpuks lõi kohtunik isegi kaasa, ainult kohtualune nukrutses, lõug kätele toetatud, muhustiilis kampsunis, lokid pea silmile valgunud.

Iga päev käin tööl, v.a. need päevad kui ma tööl ei käi. Siis ma käin mõnikord loengutes. Täna ootab ees tõlketeooria alused, homme... miski soomeugri kultuuriteema oli, täpset sõnastust ei mäleta.

Tööl näeb pidevalt inimesi. Igasuguseid, rohkem või vähem tuttavaid ja tuntuid. Tigedamaid ja rõõmsamaid, neid kellel on terve päev aega ja neid kellel on hirmus kiire. Õhtuks läheb keel numbreid välja öeldes sõlme, saja kuuekymnest saab kuussada kymme ja muud sellist. Õnneks sõrmed sõlme ei lähe ja tegelik arvepidamine selle all ei kannata. Isegi kinkekaarte ei kipu enam klientidele tagasi andma, alguses seda paar korda juhtus, et alles asju ära andes avastasin, et vabandust, selle ma jätaks siiski endale. Õhtuks on jalad ja selg valusad, õhtuks on oma kolm tuhat sammu poes sees maha astutud. Yhte ja teist raamatut vaadates käib värin läbi - mõnigi tähendab mulle palju, mõni teine jälle pakub veidi kohatut pilguheitu autori nime taha. Või siis tagurpidi, ei paku justnimelt, kuigi nime võiks isegi välja lugeda. (Aitäh sulle!)

Ja järgmise kuu palk kipub juba kinni planeeritud saama. Sest seda ja teist on hädasti vaja ja kolmandat-neljandat tahaks väga et mõne asjaga tegeleda. Ja UV-lampi oleks ka vaja, ajutiseltki, korrakski. Hmm...