Jube uni on. Tööl pole see just kõige parem seisund, aga mul on põhjendus. Kella yhest magama minek hakkab saama tavaliseks, täna olin kolmeni yleval ja lugesin raamatut, mis mind ainult väga napilt oksendama ei ajanud. Aga autorile tuleb mõnes mõttes au anda - vaatamata sellistele mõtetele oli asjas midagi, mis edasi lugema sundis. Pole ammu juhtunud, et ma mõne raamatu nii yhe hingetõmbega alla neelaks. Ärge saage must valesti aru, ei olnud põnev, väga rõve oli. See pikituna pideva moraalitsemisega ja paatoslike õhetega stiilis "Oh Taevas!" ei tee sellest just meeldivat lugemist, vähemalt minu jaoks, aga millegipärast ma ju kella kolmeni raamatus olin. Tahab keegi pakkuda, millisest raamatust on juttu?

Ja eile oli yldse yks võtmeteemaline päev. Esiteks avastan ma viimasel minutil Lillekylas uksest välja tormates, et mu võtmed on ju Keldrimäel. Telefoni aku saab kohe vajaliku kõne alguses tyhjaks, kaks sõna jõuan öelda. Sõna otseses mõttes, "Kuule, tead..." või muud sellist. Bussi peale minnes tuleb meelde, et oleks siis ju võinud vähemalt valve alla panna maja... Jõuan tööle, leian pistiku, helistan. Saan sõimata, mis pole ka ime. Õhtul jäin tööle pool tundi kauemaks, sest kaks kapinaabrit olid kapi võtmed kaasa võtt ja ma ei pääsenud oma asjadele ligi. Vanemale olijale neist helistati ja ta tuli tõi lõpuks võtme mulle ära.

Keldrimäel on kõik kohad pakitavaid asju täis. Et tähtsal päeval võimalikult vähe kraami oleks, pakivad ema ja vanaema juba praegu kõike vähemkasutatavat kastidesse, kottidesse, korvidesse ja annavad isale esimesel võimalusel auto peale. Moraaliga, et pole ju mõtet tyhja autoga sõita, kui nagunii on vaja. Lisakulusid see eriti ei tekita, praegusel hetkel - autosse pannakse parajasti pagasnikutäis asju mis saavad ära viidud siis kui Lillekylla jõutakse. Peaks isegi mõned-kolmed-mitmed kastid täis laduma. Õnneks saab siit ilmselt kaste - selliseid, mis raamatuid täis panduna on veel kantavad ja põhja alt ära ei lagune. Ja kõige suuremaidki neist jaksan ma täislaetuna tõsta, mis pole yldse mitte väike pluss. Tavaliselt on kastid ju nii suured, et raamatuid täis neid ikka ei pane, kipuvad ära lagunema või ei jaksa siis neid keegi vedada.

Ja yks kadunud raamat ilmus välja. Juhuslikult, uutele asjadele ruumi tegemiseks koristades (ei, see ei tähenda millegi äraviskamist, see tähendab seda et õhuke tervet tuba kattev asjade kiht saab kokku paigutatud, et tuba saaks täituda palju paksema asjade kihiga.) Yks riiulina kasutatav kast oli pooltyhjaks jäänud Mytofesti käigus ja seetõttu pealt lohku vajunud. Lohu kumeruse sees oligi raamat. Laenatud, asenduski ostetud, et oleks mida tagasi anda. Aga ega ma ei kurda, hea raamat on. Saingi endale ka, et veel edasi laenata. Mis tuletab meelde, et peaks esimese osa ka samasuguse kujundusega ära ostma ja siis vaatama hakkama, kust teise osa sellise variandi võiks leida. Mulle meeldib, kui kõik yhe ilma raamatud on yhesugused, yhtekuuluvus pealt näha.

Veel raamatutest - Otori lugudele ilmutati nyyd ka eesti keeles eellugu. Tuli eile sisse. Varsti peale seda tuli kastitäis Anne Rice vampiirilugusid ka. Inglise keeles, muidugimõista, aga suures formaadis ja kõvade kaantega. Armandi ja Lestati lugusid on kumbagi kolm, muud on yks. Intervjuud on ilmselt isegi rohkem kui kolm. Ei mäleta enam täpselt.

Igav hommik on. Kell on alles natuke kymme läbi ja juba on tydimus.