sidrun

Pagana kurb on see tööinimeste elu, vaatan ma nyyd. Sest nyyd ma tean, kui läbi võtab kaheksatunninegi tööpäev ilma suurema kiirustamiseta, kui sul tõesti see kaheksa tundi midagi teha on vaja. Kui ma õhtul töölt vabanen, peab see olema ikka midagi väga väga erilist, et ma viitsiksin kuhugi minna, midagi teha. Veel ebatõenäolisem on saada õhtupoolses vahetuses olles (poole yhest tööle) ennast varem yles kui hädasti vaja, et kuhugi minna, kedagi näha, midagi teha. Ainult harva viitsib midagi, veel harvem jääb jaksu tegelda hobidega.

Vaba päeva puhul saab ennast oma tuppa sulgeda, kui veab ei peagi eriti vanematega kokku puutuma, saab päev läbi midagi huvitavat lugeda. Oma tuba, kyynlake, laualamp, soe teetass, tekk ja hea raamat. Ja häda sellele, kes tuleb mingite kohustustega mu vabasse päeva. Ma võin asju teha, kui ma neid tahan. Aga ma ajan sõrad kõvasti vastu niipea kui mind yritatakse midagi tegema sundida.

Tasapisi tuleb Arusaamine. Aga Teadmine ei kao kuhugi. Ma näen järgmist mäeharja, aga te sinna on varjus, seda ma ei näe. Ma näen järgmist päikselist käänakut, aga vahepeal käib tee metsatuka tagant läbi, ma ei tea mis seal on.

Aga KUI läbi ma olen, näitab vabalt seegi, et igasugust käsitööd pole ma peale Mytofesti kättegi võtnud. Ei taha, ei jaksa. Ehk märtsis.

Enne seda tuleb joonistada ja värvida. Tuleb, tahan... Ja lykkan seda ka vähehaaval edasi. Hetkel veel saab seda endale lubada, sest hetkel veel pole oktoober käes, oktoobri palgast rääkimata, see tähendab, pole neid õigeid vahendeid. Saab teha ainult ettevalmistusi. Neid tegelikult täitsa peaks. Ausalt ka. Aga kord pole mul lauda mille taha istuda, pole yldse yhtegi tugevamat pinda mille peale paber panna (põrandal jäävad jalad ette, see ei sobi.), kord pole paberit, kord... jne.

Igavene häda selle toreda sygisega. Mulle ikka veel sobib sygisene õhk, nii yleyldiselt. Aga aegajalt ajab päevane puuduv looduslik päike tuju ära.