Mulle ei meeldi tavaliselt teha mitut postitust päeva jooksul, aga seekord lihtsalt peab.

Mul on yleelmine sygis. Juba nädalakese vist tegelikult. Yleelmine sygis. Fiilmääni gängi sygis, abituriendisygis, yksi ja õnnelik olemise sygis. Tallinna sygis parimal kujul - õhk lööb mõtted kargeks, suust tulevad pisikesed aurupilved kui sihikindlalt ja sihitult linnas ringi käia. On Kassinurme-palgitalgute-sygis, on kaikatrenni sygis, on kuuma-shokolaadi-ja-veiniavamise sygis. On töllu kontserdi sygis, balliettevalmistuste sygis, kohaga olemise sygis (vastandina kohatusele), trenni hingusele minemise sygis, värske, puhas ja karge sygis.

Ball oli veebruari lõpus, märtsi alguses hakkasid asjad liikuma. Mis seekord tuleb?

*tagasivaade*
/tunamullu, eile/
See sisaldab kasvõi ühtainukest positiivset nooti - Kassinurme on energiareserv. Sinna tuleks tihemini sattuda.

/tunamullu, viinakuu 11./
Rääkida tahtsin hoopis sellest, kui mõnus on jalutada pimenevas linnas peene seenevihma all, ja tunda ennast täiesti üksiseisvalt, suutvalt, täiskasvanult, kõik-uksed-lahti meeleolus. Sellega suudab võistelda ainult mõni müstiline mereäärne kuuvalgusöö või tuul kõrges kohas või muud sellist ilustiili esindav asi. Peadpidi eelmainitud põhjusel pilvedes hõjudes astusin trammi, ja sõitsin peatusest mööda.

/tunamullu, viinakuu 12/

ja nii edasi.

Päikest!