poolpäev

Mitu ubinat uibun om
Kolm ubinat uibun om

Kuigi tegelikult kehtib see laul ainult mu enda isikliku õunapuu kohta. Ma ei mäleta enam (ega viitsi hetkel ka järgi vaadata), kas ma hõiskasin kevadel, et mu õunapuu õitseb. Õisi oli viis, nyydseks on neist saanud kolm õuna. Kahjuks pilti ei ole, aga väikseim oli pöidlaotsa suurune, suurem... noh, pinksipalliga võrreldav umbes. Aga ilusad punased põsed olid kõigil neil ja puha. Uhke tunne on - puu sai maha pandud enne, kui ma esimesse klassi läksin. Seitse seemet lillepotti, tavalistelt poeõunadelt. Yksainumas tuli yles, esimene roheline otsake pistis nina välja... vist oli esimene juuni. Igal juhul oli pisikese minu jaoks igavesti tähtis päev, sest parajasti oli lasteaia lõpetamine. Peale "aktust" autosse joostes valas vihma nagu oavarrest, aga vähe hiljem läksime rõdule vikerkaart vaatama - ja siis oligi piiisikene otsake mullast väljas. Mäletan, kuidas ma lugesin ykshaaval neid lehti ta kyljest, kui ta meil rõdul seisis, ja kuidas hijem suvel sai maale ymber istutades ta ymber pulgad pysti pandud, et kogemata umbrohuna yles ei tõmmataks. Nyyd... pookima peaks, ta on juba täitsa piisavalt suur. Ja siis tuleks ilmselt yritada ta siia ymber istutada. Või vastupidi, aga mis vahet seal suurt ikka on, ära tuleb mõlemad teha. Olen jah uhke - aga kes teist võib öelda, et on seemnest mõne puu yles kasvatanud? Nyydseks on see puunoor(u/i)k minust kõrgem ja kui kylm teda ära ei võta, kasvab ilusti suureks.

Aga õunad on yldse tänase päeva teema. Me tegime õunamahla. Väga igaastane kohustus kuidagi.

Ja pärast sain mööda metsa ringi käia. Mõelda vaid - kui ma oma majatagusesse metsa piisavalt sygavale sisse lähen, siis ma leian sealt sookailu! Mitte eriti palju, aga siiski. Pohlad on, mustikad on, ja selle sookailu koha juures vähemalt praegu kyll jala all lirtsus. Ei tea öelda, kas seal oli raba kunagi ammu, või sinna vaikselt hakkab soo tekkima. Tõenäolisem ilmselt on, et alles hakkab, sest rabakuppel, kui ma bioloogiat-geograafiat õigesti mäletan, on lõppkooslus - ei arene mitte millekski. Sama asi pidi olema mingi metsatyybiga. Laanekuusik? Et pidavat tuhat aastat rahulikult samasugusena pysima, mõni puu kukub, teine kasvab asemele, aineringe toimib, täpselt nii nagu peab, ilma igasuguse vahelesegamiseta.

Niisiis, meie majataguses metsas on turbaaugud. Esimest korda kui neid nägin, arvasin, et mingid kaevikud kunagi olnud, või punkrid, või mida iganes. Aga nyyd on nii mõnedki neist sodi täis. Seda sorti sodi, mida teemeära koristas. Vastik kohe vaadata - ilus, rahulik mets, elab oma elu... ja siis mignid punased piimapakid, võitopsid, kulunud saabas veidi kaugemal teetähiseks. Rõve! Need inimesed ärritavad mind ja ma ei välistaks, et selle räpa suhtumine, energia jääb mulle kylge. St, neid asju nähes, nendega kokku puutudes kipun ise ka kangmat keelt kasutama, mustvalgemalt mõtlema, mida kõike. Sellele juhtis mu tähelepanu Pille, ydini hea inimene.

Teine asi, mis mind häirima hakkas... Inimesed, tanksaapad ei ole parim jalats metsas käimiseks. Need ei sobi oma absoluutsuse, mahatallamise, hävitamisega yldse metsa häbelikele loomaradadele. Metsas võiks käia näiteks vanades, õhukeseks kulunud tennistes. Papudes, mille tallast on kõik jala alla jääv läbi tunda nagu neid jalas polekski. Kasvõi paljajalu, kes oravapoisi käbikontsu ei pelga. Natuke harjutamist ja nii võib liikuda hoopis vaiksemalt, sootuks sobivamalt, sobituvamalt, mängides loodusega kaasa, mitte iga hinna eest oma tahtmist taga ajades. Mäletate, vanaema Weatherwax ei saanud vihmas eriti märjaks, sest ta läks piiskade vahelt läbi. See on seesama, aga kõik need militaarpatsifistid ei taha sellest väga aru saada.

Midagi oli veel, aga...