Lugesin Lauri Sommeri yhte kirjutist regilaulu kohta. Lugege teie ka, lehte, kus see ilmub, jagatakse vähemalt siin poes tasuta (epifanio 9/2008). Miks ma sellest räägin? Sest ta on paljudele seal käsitletavatele asjadele minu meelest väga õigesti pihta saanud. Seletab samas kirjatykis ära, miks mul ei ole suurt tõmmet setu laulude vastu ja miks mulle samas väga meeldib mingit osa neist teiste esituses kuulata. Väga ilusasti kirja pandud on see asi seejuures. Ytlen ette ära, et päris kõigega täiesti nõus ei ole, aga yldiselt pigem siiski. Tsitaat ka, nii huvi äratamiseks:

"Ytlen seda, sest mul on laulmisega seoses palju jõulisi kogemusi olnud. Yksi lauldes pääsed endale lähemale, kambas tekib heal juhul mingi tugevalt laetud mõistuseylene väli, mis kestab veel tunde hiljem. Jah, see on "loomulik laks". "

On ju ilus ja õige.

Hiljem: juba hulk aega tunnen kaasa yhele varesele, kelle keegi "imeliku" huumorisoonega kunstitudeng on EKA seina peale pannud. Iga päev koju minnes vaatan seda linnukest seal. Ta tahaks ju ära lennata - aga ma yldse ei imestaks liialt, kui ta yhel päeval olekski sealt minema lennanud. Nagu kured tolle kloostrimaali pealt "Otori lugudes".

Päikest!