juhtus

Alles eelmises sissekandes leidsin, et kyll on ikka lollid, kes aru ei saa. Aga kui nina pysti ajada, hakkab vett sisse sadama teadupoolest, nii minugagi. Juhtus järgnev Piinlik Lugu.

Tööpäev. Raamatupood. Tuleb Klient. Kysib "Pommeri aeda", mainib juurde, et Traadi oma. Lähen toon talle selle - Hõbevaramu sarja väljaanne kenade hõbedaste kaantega, igayhel autori pilt peal. Hakkab maksma, tuleb välja, et Kliendil on ka kliendikaart, aga pole kaasas.
"Pole viga, nime järgi saab ka otsida. Kuidas nimi on?"
"Traat."
"Ei, teie nimi..."

Mispeale mulle näidatakse raamatu kaant. Kaanepildilt vaatab vastu seesama mees, kes raamatut osta tahab.

Õnneks ta ei solvunud, vaid leidis selle pigem naljaka olevat - minul siiski nii häbi kui häbi saab olla.

Teine asi, mis ma teha tahtsin, on avaldada imestust selle yle, kui hästi keha tunneb ära, mida tarvis on. Kes on joonud islandi samblikust tehtud teed, teab, kui jõleda maitsega asjaga on tegemist. Aga peale selle joomist hakkab kylmetuse all kannataval parem. Nohutav-köhatav mina võttis ja jõi sedasamastki teed siis - ja oh yllatust, see oli... noh, ega ta päris HÄSTI just ei maitsenud, aga tavalist mõrumaitset ka enam juures polnud - oli ainult selline tunne, et just seda oligi vaja. Vahva. Mitte et ma selles faktis - et keha teab mida tarvis on, vaja ainult yles leida - väga sygavalt kahelnud oleksin, vastupidi, syya ostes lähtun ennemini sellest kui muust, aga nii otseselt sellise asjaga pihta saanud varem väga ei olnud.

Vahepeal oli välikas ja Tartu rahvamuusikapäev. Mis välikal saunas juhtus, on kirjeldamatu, nii et ma isegi ei yrita. Rahvamuusikapäev oli tore, välikas muidu ka. Elu on peaaegu lill - kui ainult seda pidevat vihma ei sajaks...