rujast ja õhtusöögist

Yks asi on mind augustikuust saati vaevama jäänud. Tykk "Ruja" nimelt. Ma ei mäleta, kas rääkisin sellest juba toona, kohe peale vaatamas käimist, aga igaks juhuks siis kordan, sest nyyd tuli see uuesti yles.

Mõelge nyyd ise: Ruja on Venemaa-tuuril. Uhke pidu pika laua ääres. Laud on kasetud valge linaga, laua peal on uhked hõbedakarva läikivad tarvikud... Seda näidatakse niipidi, et pikkus on yle lava. Muusika stseeni taustaks on sama, mille saatel kunagi alguses Rannapit peksti, symboliseerib seega riiki, võimu. Laua taga on lisaks Ruja liikmetele ja muudele eelmises stseenis olnud tegelastele ka Riigiametnik oma Sekretäriga (kes Rannapit toona just peksidki). Alender istub keskel, käed laiali, suur naeratus näol. Kysimus: Mitu inimest on laua ääres? Kas teil vähemalt tekiks mõte nad nii igaks juhuks yle lugeda? (Edasi allpool, et igayks saaks oma peaga mõelda.)














Minul kyll tekkis tahtmine nad yle lugeda. Neid oli seal 13, just nagu peab. Minu arvates täiesti võrratu analoogia, eriti õigesse kohta sattunud pealekauba. Ainult et kerkib yles kysimus, kui paljud vaatajatest seda yldse märkasid? Ma tean et meie neljasest seltskonnast olin mina ainuke. Pole arvustusi väga palju lugenud, aga kusagilt pole kõrva-silma jäänud, et kirjutaja selle ära tabanud oleks. Ma ei pea ennast eriti kultuuriga kursis olevaks inimeseks just, aga "Pyha õhtusöömaaeg" on Lääne kultuuripildis niivõrd laialt tuntud teos ikka muarust kyll, et selle võiks peale vaadates ära tunda. Eriti kui on veel taustana teada, et just tollel tuuril läks Ruja lõhki. Ilmselt võiks öelda, et esindame eesti keskmist oma perega - või seda tavalist eestlast, keskmiste kohta ei tea. Niisiis, yks neljandik vaatajatest märkas? Siis võiks sellest ju midagi juba kuulda olla... Märkasid vähesed? Kas siis eestlane ongi selline mats, kes niigi tuntud asja ära ei tunne, isegi kui see on nii puust ja punaseks ette tehtud? Imestama paneb.

Hiljem: Lugesin natuke arvustusi. Garšnek isegi mainis seda kohta. Mõned teised ei maininud, aga lahtiseks jääb, kas see oli nende arvates liiga tavaline, lihtne, et olla mainimist väärt, ei sobinud teksti sisse, või jooksis silmist-kõrvust mööda.