*klõnks*

Elu on imelik ja imelikumaks ilmselt läheb veel.

Ma panin eile oma juuksed põlema. Kui Liis poleks kõvasti kisama hakanud ehmatusest... Oleks kahju ilmselt hullem. Niigi võiks selle varjamiseks ilmselt juuksurisse minna. Ja kui juba siis juba... ehk siis ma ei tea, millise soenguga ma sealt väljun. Kummalisel kombel ma ei ehmatanud ennast isegi märkimisväärselt kainemaks. Meil oli Elo(kesekese) ärasaatmispidu. Nimelt sõidab Elokesekene aastaks kaugele anglite maale.

Lugeda ei tasu liiga palju ega liiga hoolikalt, lugemisvara tuleb valida. Mina lugesin nimekirja, kellele ja mille eest kulka raha annab, ja siiamaani käed värisevad. Yhte mingil ajal ilmuvat raamatut ma tahan. Hoolimata sellest, et selle kyyneviil-sydamesse-faktor (või lusikaga-silmad-välja-faktor, sõltuvalt inimesest ja tema taustateadmistest) on täiesti tuntav ja olemas, on selle sisu väga tõenäoliselt lihtsalt liiga ilus, et sellest ilma olla. Peaaegu et ei usugi, et inimene, kellele sellised mõtted pähe tulevad, ka päriselt olemas saab olla, nii geniaalsed asjad on seal. Kysisin - ega ta ise ka ei tea, kas ta olemas on. Ma kaldun siiski arvama, et on. Vähemalt samapalju kui ma ise, sest muidu ei oleks mul sõrmedel neid jälgi.

Kolimine on seal kusagil täies hoos - mina olen tööl ja tunnen ennast ysna mugavalt vähemalt selles osas, mis puutub raskete asjade tassimisse.