filosoofia?

Naljakas. Veidralt elutagune tunne on. Elutagune on väga hea sõna selle jaoks. Enamasti ma lihtsalt ootan kevadet nyyd. Ärge valesti aru saage - ma ikka tegutsen ka ja puha, aga kõik tegemised kipuvad tähtaegsed olema. Kaugemale ette ei mõtle - edasi on yritused, mis tulevad nagunii, ja kuhu mulle meeldiks jõuda, aga kuhu ma kindlasti ei luba jõuda. St, ma tean et ma hetkel veel tahan sinna, aga ainult täht teab, kas ma siis ka tahan kui aeg kätte jõuab.

Praegu on see aeg, kus ennast kulutada. Ohjeldamatult pidu panna, sest ei tea kas homme saab. Istuda yleval niikaua kui tahtmist on, sest mis vahet seal on, et unetus ei tee tervisele head. Kõigi asjadega on now or never, kõike tuleb teha kohe. Mõnes mõttes oleks keegi mu nagu visanud kiirteel kihutavale autole. Autole, millel ei ole pidureid. Sa lihtsalt kihutad, kiirus järjest suureneb - ja sa ei tea, kui kauaks teed jätkub. Auto ei ole juhitav - sa ei pea seda juhtima, ta sõidab nagunii, ja satub õnnetusse ilmselt kunagi. Aga mitte veel! Praegu on tagaistmel pidu, mida võta parem täiel rinnal, sest ei tea kauaks seda jätkub. Võta mis võtta annab, jne.

Ja kõige iroonilisem selle juures on, et kõik läheb lõpuks täpselt nii nagu ta minema peab. Miskipärast ma siin maailmas ju olen, ju siis mingi hetk on vaja veel midagi teha. Ja siis teen ma seda kõige paremini, kui ma olen varemgi teinud kõike täpselt nii nagu tahaks. Ehk siis... Antakse yleanne, kyll antakse ka tahe see täide viia. Ja mitte ainult - ma ei pruugi selleks ylesandeks sobidagi, kui ma pole varem yhte või teist asja teinud. Aga kuna ma ei tea ette, mis hiljem oluliseks osutub, siis ma parem teen seda mida ma tahan - sest antakse ylesanne, antakse ka piisav ettevalmistus, ole ainult inimene ja tee. Eks see ilmselt ole mingisuguse kiiksuga determinism ja kogu aeg ei pysi see mul aktiivselt meeles. Kõik, mis juhtub, juhtub mingisuguse põhjusega. Kui kellegil läheb väga hästi, siis seda on vaja, et ta saaks hiljem vbl raskustega hakkama, aga vbl sellepärast, et tal oleks jaksu teisi trööstida, nii nagu ainult tema oskab. Kui kellegil läheb väga halvasti, siis see on millekski vajalik - õppetund, ettemaks tuleva õnne eest, motivaator midagi muuta, mida iganes. Kui sa väga tahad midagi teha, siis sa ilmselt pead selle ära kogema, sest muidu sa ei teaks yhte või teist selle teo tulemust. Kui sa midagi väga tahad ja see ei õnnestu, siis sa pidid läbikukkumisest midagi õppima. (Nagunii et tegelikult õppisid ka, sa ei tea lihtsalt millal seda õppetundi vaja läheb.) Yhesõnaga, kõike mis juhtub on kellegil millekski vaja ja me ei tea ette, kellel ja milleks, nii et tuleb see kõik parimate võimete kohaselt ära teha, mida tahad.

Kui need kaks kokku panna, siis praegu on see aeg kus mulle on ette nähtud ennast kulutada. Et ma sellest ka midagi õpiks või maeitea.

Kui see tore lugu nyyd halva tuju juures ka meeles pysiks...

Yhtlasi ennustan, et lumi läheb ära koos veebruarikuuga. Väga ootan seda aega - pool on möödas, pool on alles.