kiri

Kallid kujuteldavad lugejad! See, mis siin edasi tuleb, on "kiri" Talle - või siis mulle endale, ja asub siin eelkõige (aga mitte ainult, olgem ausad) seetõttu, et teda oleks lihtne leida mul endal vajaduse korral kunagi hiljem. Kui teid uudishimu tõesti tapab, siis ega ma ei saa keelata, avalik koht siiski - aga kui kannatab ära, siis võiks selle lugemata jätta. Sellepärast on ka hästi pisikeses kirjas, et kogemata silma ei jääks.

Nyyd siis kiri ise. Mul on tunne, et ma olen ennast ära kulutanud. Kulutanud inimese peale, kes seda ei soovi, aga ma ei saa seda muuta. Pean sind endiselt kalliks, ja olla koos ka kõige viletsamates elutingimustes tundub toredam kui ilma ja suurepärastes oludes. Samas ma tean väga hästi, et see ei toimi nii - ei saagi toimima puhtalt minu tahte pärast. Mina ka ei jaksa enam, pole midagi kulutada. Kui, siis vähehaaval, iga kord kui kokku puutume, tunnen jälle. See meenutab mulle paljuski juttu, mida ma rääkisin toona Pirital. Selle vahega et... Nyyd ei ole mul sooja ega kylma, kas elada või surra. Kui Fortuuna mu juba kord elama on määranud (ja see on tõesti tänu kahe õnneliku juhuse kokkulangemisele, et ma siin veel istun ja neid ridu kirjutan), siis oleks tänamatu see võimalus minema visata. Ju ma pean siis kuangi kellelegi midagi vajalikku ytlema, õigel ajal õiges kohas olema või mida iganes. Eks ma nyyd tean paremini oma sydant kaitsta - või vähemalt yritan. Sa oled mulle õpetanud, et inimesi ei saa nii kergesti usaldada, sest just siis kui seda viimaks teha julged, saad haiget. Ma tean nyyd, et ma ei tohi kedagi endale nii lähedale lasta. Mitte kedagi, mitte kunagi. Kuigi mõnikord tahaks ju, et oelks kelle juurde tulla peale imelist elamust, et ylevoolavat rõõmu olemisest jagada. Et oelks, kelle und valvata ja tunda, kuidas vaikne rõõm hinge kinni pigistab. Tahaks, aga seda ei saa lubada. Ilm on nullis, välja arvatud yksikud säravad hetked ja yksikud madalamad lohud.

Endaga vastuollu minnes pean tunnistama, et kuigi tean et ei tohiks, tean väga hästi, et ei saa, annan endale aru, et see on ogar... Yritan saada paremaks. Et kunagi tulevikus võibolla peatuks su pilk ka sellel säraval naisel, kes ma olla tahaks. Et sul oleks temaga huvitav mõtteidv ahetada. Ja, mis võib tunduda inetu, et sa võibolla korraks mõtleksid, et vaat millest ilma jäid. Aga mitte ainult sinu pärast, vaid ka selle pärast, et mul on seda endal vaja. Ma tunnen hirmsat moodi puudust "kõrgkultuurist", aga eelkõige maarahva oma ilust.

*naeratab leebelt ja kurvalt* Noh, eks ootame selle kevade alguse ära. Veebruari lõpp, märtsi algus peaks olema see aeg, mida kuulutati. Sinnani on oodata, ja syda teab omi asju - mis siis, et pea neid ei tunnista. Väsimus on ikkagi, ja ma kardan, et sul saab siis raske olema mind sellest yles äratada. Tyhi hallus, mida kevad võib ka leevendada, kuigi ei pruugi. /märkus hilisemaks - ei, asi polnud ilmas, ilm oli väga ilus, just oli lumi tulnud/ On muidugi need särahetked ja yldiselt olen ma oma yksiolemisega rahul. Sest see tähendab, et ma ei pea riskima haiget saad. Et ma ei pea teistega arvestama, inimesi ootama, vaid saan olla sõltumatu. Ma ei tea, kas ma tahan, et asi edasi läheks - aga seda ytlen ma siis, kui sa silmapiiril pole. Kui oled, siis... Siis ma ei saa teisti kui vaatan sind ruumi teises otsas ja mõtlen et aga tantsi ometi minuga, see oelks ju nii tore. Või riskin ja hingan riietudes sisse sõõmu seda hõngu, mis sust sinu enda jopesse jäänud on, sest see kosutab. Ma tean imehästi ,et ei tohiks - ja et kui sa seda teaksid, peaksid mind hirmsaks veidrikuks (kuigi, ilmselt teed seda niigi). Ma tean, et ilmselt kardad mind. Eks ma isegi. Ehmatan sellest, kui tugevalt ja pysivalt ma midagi tunda suudan - aga sinna ei ole parata. Olen vaid kaks korda mõned hetked olud su peale tõeliselt pahane ja soovinud sind mitte kuagi enam näha. Peale kõike seda valu ja põrgut siiski vaid kaks korda. Ega see tervislik pole, ma tean. Aga ma ei oska teisiti, ja just sellepärast peangi ehitama enda ymber myyri, fassaadi millest keegi läbi ei näeks. Veel ei suuda seda - aga eks ma arenen. Need kaks korda olid... yks kord toona seal telgis, kesksuvepeol yhe Lõuna-Eesti mäe otsas, mille nime ma ei mäleta. Käskisin sul kohe heaks hakata või telgist kaduda, kigi oma asjadega, ja mitte eales enam mu silma alla sattuda. Sa ei läinud - miks ometi? Just ennist tahtsid ju seda. Mõne sydamelöögi jagu pysisin selles meeles, edasi leebusin. Teine kord oli eile. Avastades sealt selle pyhenduse... Ma ei salli valetajaid, kuigi ise teen seda samuti aegajalt. Kuigi jällegi, siiani olen päris tõsiselt valetanud sulle yhe tähtsusetu korra - nii et sa sellest kohe järgmisel hetkel teada ei saanud (neid kordi ma ei loe, kus sa oled kysinud, kas valetan ka, ja ma selle peale tõtt tunnistan). See oli mullusel kevadel, kui ma olid tydinud su kysimustest oma kooli-kirjatööde suhtes, ja ytlesin, et tehtud, kuigi polnud.

Armastan sind tõesti. Isegi nyyd. Ja need padespanni sõnad on hämmastavalt õiged ja sobivad - anna andeks, anna andeks et armastan sind, edasi ei mäleta, aga mõte oli, et sina ei pruugi ju vastu armastada, aga sa ei saa mind takistada. Kuigi algus - see andeksandmise koht - ei puutu väga asjasse, sinu puhul mitte. Seda ma ka enam ei unusta. Ei vabanda su ees, ainult ytlen, kui oma sõnu või tegusid kahetsen. Minu jaoks teeb see sama välja. Aga kui see kõik on määratud ära kuluma, tyhjalt välja voolama nagu kastaks paljast liiva lootuses sealt mõni taim välja võluda, siis olgu nii. Ma olen mõnes mõttes sellega ka leppinud, et sinu jaoks olen ma minevik - eriti meenutades, kuidas sa ytlesid "Teid kõiki", panns mind yhte kasti kõigi nende nimetatud ja nimetamata naisekujudega, keda Sinimani tydrukud ilmselt su käekõrval näinud on. Ega's Keiu muidu päris nii poelks öelnud, ta tuneb sind kauem kui mina. Ja Kadri rääkis ka, kuidas sa ikka ja jälle neidudele silma jääd ja kõik nad haiget saavad. Mis teha, ju siis ongi mulle määratud tyhjalt armastada, ennast mõttetult kulutada ja kestaks jääda. Kui peab olema nii, siis olgu. Minu jaoks pole õnne ette nähtud, elan siis ilma õnneta. See killuke, mis kestis yhe suve jagu ja veidi kauem, oligi justkui varastatud teistelt, kes sel ajal samavõrra kannatasid. Las ta siis olla - olge siis teie õnnelikud, see tuleb teil paremini välja, sõbrad. Saan ka ilma hakkama, niigi on seda juba vähemalt pool elu tehtud. Lasteaiaaastad ja paar esimest klassi loen siin õnnelikuks, sest siis ma mäletan, et ei tundnud end õnnetuna. Hilisemast ajast ehk paar-kolm aastat tuleb veel kokku ja ongi kymme täis. Ylejäänud kymme on olnud õnnetud ja paistab et nii läheb edasi ka. Las olla, olen harjunud. Mis siis, et mulle pole määratud, järelikult peab ilma õnneta läbi ajama.

Ja selle kõige taga ma kusagil pisikeses sydamepraos niiväga loodan, et yhe mehe sõnad lähevad täide, ja kõlavad seejuures kokku mu enda teadmisega, millel ratsionaalset alust ei ole.