Ja kurbus tuleb, kui lugeda hea inimese huvitavaid sõnu, mis sulle midagi ei ytle - sest sa oled teise (kultuuri)taustaga.

Kui su vanavanemad teevad lihtsaid nalju, soovitavad kõhtu võiga määrida või vitsad peale panna, kui täis on, ja arvavad omal lihtsa inimese kombel, et metskitsed traataia taga on ilusad. Mitte ei käi metsas paljajalu ringi, kuigi nad vist ka kinnisilmi seal ei eksiks, ega näita sulle et siin on käinud koer, aga vaat see siin kõrval on olnud hunt. Kui sa pead seda kõike raamatust lugema, siis sa tead seda peas, mitte sydames. Sydames tead teise vanaema pisaralaule, aga ohkad väsinult, kui ta jälle kord hakkab rääkima, kuidas nuku kuuse alla mattis ja mõne nädala pärast välja kaevas.

Kui sa pead kõik hundisabad metsast ise yles otsima ja mitte keegi ei näita sulle, et siin puu otsas elab meil yks oravapere, neile meeldib inimesi käbidega pilduda. Kui ei ole mitte kedagi, kes osaks rääkida yhest või teisest huvitavast elukyljest - kui kadunud on veel tekkimata yhendus nendega, kes oskaksid juhatada, et seda arvamust oleks teistel ka huvitav kuulda, ja kusagilt pole leida ka neid vanu naisi, kes oskaksid rääkida kuust ja kastepiisast.

Sest ema jutt sellest, kuidas iga asi peab olema oma koha peal et teda oleks lihtsam yles leida, on igav ja sa leiad asjad ka seda teadmata kergesti omast toast. Sest kõik see, mida sa saad teada ainult sydames ja väga harva ka peaga, on tunduvalt huvitavam kui matemaatiline valem. Sest see, kuidas yks inimene ytleb asja, ei ole kunagi päris see mida teine kuuleb, ja see just ongi huvitav.

Siis on sul kurb nagu minulgi. Ma tunnen sellest kõigest puudust. Nii suurt et...