***

Ma ju tahaksin elada seda maailma
Mille võib leida teiselt poolt pilvi
Kaevupõhjast, kus vee asemel tuleb vastu maa
Õunapuu, ahju ja ojaga.
Et vanaemake ytleks ometi kord
et nyyd on kõik tehtud hästi
et enam ei pea kartma
et veealuse maailma sõnad
jäävad minuga ka trolli peale joostes
ja et kunagi võiksin minagi joosta yle niidu, kaheksakannaline vöö vööl,
klaashelmed kaelarahade vastu kõlisemas ja
punased vaselistega kindad vöö vahel.

Või võtta lõpuni vastu selle ilma usutunnistus
mida antakse peale kolme ja kahte aastat
mis tunnistab su vääriliseks teenima
seda nyydset jumalat, raha.
Ollagi tehtud ainult titaanist,
tänavalambi oranžikast läikest asfaldil või betoonkividel
ja kaotada viimnegi tundlikkus,
tuimestada ära selle nabanööri lõikamise valu
sest rahaga saab nurga tagant osta ka unustust.

Mõlemat ei saa, kumbagi ei taha.
Kahtlus ju jääb, ent yks
on kadunud sellest hetkest
kui teine vastu võtta.
Elu ei andesta kunagi.
Maa ei andesta - aga inimene?

(kooljakuu 9., 10221)