virisen, sest sain pihta

Kirjutasin siia pika jutu turnyyri ja kahe yksteisega sarnase naise kohta (ei ole omavahel seotud), aga siis otsustas internett ilma põhjuseta teha restardi ja kustutas vist ära kõik selle toreda teksti.

Niisiis see polnud mõeldud välja kirjutamiseks, mõtlesin ma, ja võtsin lahti google. Sest yhe neist kahest naisest täisnimi on siiski oluline välja selgitada - et saada teada, kas ta on see, kelleks ma teda pean. Ja siis yks teine nimi, mis tahtis järgi kontrollimist, et kas ta on umbes selline, nagu ma teda ette kujutan.

Ja siis hakkasid tulema laksud enesehinnangu pihta. Sest erinevalt neist kahest ei ole mul yhtegi avaldatust, kultuuri mõistes olen ma siiski mitte enamat kui wannabe. Võrreldes kõigi nende kolme inimesega, kes sellesse joonisesse kuuluvad (teine kahest sarnansest naisest ei puutu asjasse), olen ma maalt ja hobusega. Selle kõige hullemas tähenduses - ma ei kirjutanud kaheksateistaastaselt (oletus) kuhugi arvamusi-artiklisi; kultuur, mis vahepeal juba tundus nagu ei midagi erilist, täiesti saavutatav, päris käeulatuses - et vaja oleks lugeda veidike seda ja veidike teist ja natuke harjutada mõtlemist, meeldejätmist, kust mingi infokilluke pärineb ja muud sellist - tuletab nyyd meelde, et on saavutamatu.

Sest kui sa ei ole maast-madalast olnud ymbritsetud haritlaskihiga (klassiyhiskond tegelikult pole kadunud), siis isegi kui sul tekib mõte, et võiks avaldada arvamust selle või teise kohta, ei ole sul kedagi, kes ytleks, kellele seda arvamust avaldada. On ju hoopis teisiti, kui sul on näiteks isa, kes ytleb et sellise sisuga asi.. hmm, seda võiks pakkuda sinna. Kui su vanemad, oletame, kutsuvad regulaarselt kylla oma tuttavaid, kes on.. näiteks kusagil toimetajad või muud asjapulgad ja sul on võimalus "tutvuse kaudu", märkamatult, saada vajalikes ringkondades omainimeseks. Kui sul eelkirjeldatu asemel on vanemad, kes on kyll õnnelikud, kui sa midagi arvad ja teed, aga ei oska mitte midagi soovitada, mitte kuhugi suunata - kui isegi kirjandussoovitused tulevad ainult kohustusliku kirjanduse programmist kooli kaudu - sest kodus neid ei ole ja vanemad ei tea neid soovitada - neid pole loetud. Lõpuks ei julgegi midagi arvata, sest äkki öeldakse selle peale et "Laps räägib siis kui kana pissib. Ma olen sust vanem, praegu räägin mina ja kui sa vahele segad siis!" Või et "Mine arene. Sul on veel vaja lugeda seda ja seda ja seda, enne kui sa tohiksid öelda, et tundub, nagu oleks nii või teisti."

Rrrauhhh. Ma kõlan nagu ma peaks ennast hulluks avastamata talendiks. Ei pea tegelikult. Lihtsalt niiväga tahaks vähemalt selle, järjest tajutavama (hiljutine googeldamine, mis parata...) klassivahe yletada, sest see seal teisel pool on siiralt põnev ja huvitav. Ma tahaks ka olla tark ja suuta jälgida... kasvõi mõttevahetust vanade savitahvlite teemadel, nii et ma mitte ainult suu ammuli pealt ei kuula, vaid ise ka midagi arvata julgen. Ja ma tahaks, et sellel põneva jutuga seltskonnal oleks minu mõtteid omakorda huvitav kuulata.

Iga kord, kui mul on tunne et nyyd võiks midagi arvata, tuleb kusagilt välja, et suur tykk olulist infot on olnud must eemal. Et seda ei ole ma arvesse võtnud - ja tihtipeale pean ma oma arvamust uue info valguses piisavalt muutma. Muutma niipalju, et algne mõte, algne iva, mida ma öelda tahtsin, läheb kaduma või osutub jalgratta taasleiutamiseks.

Kurb on ja vanduma võtab. Hakkaks homsest kultuurseks, aga ma ei oska ju kusagilt alustadagi...