elu

Nägin täna öösel esimest korda elus matrjoškaund. Olen rahul - kuigi vähemalt kõige sisemine uni oli äärmiselt jabur ja ma ei saa siiani aru, mida alateadvus sellega öelda tahtis. (Kui kaks inimest on yheks sulatatud, siis kumb neist see tegelikult on?)

Väss on, isegi mu verd nad ei tahtnud. Hemoglobiin.

Siis ma avastasin veel, et ma ei salli, kui mulle siia tuppa tullakse ilma minu teadmata. Kohe silmaotsastki ei salli. Nimelt avastasin ma mingi hetk, et mul on siin päkapikud käinud. Asjakese padja alla! jätnud. Öösel. Kui ma sealsamas padja peal magasin! Edasi hoian ust lukus.

Tegelikult on pankrot ka. Väga. On siis vaja hunnik raamatuid osta, kulutada raha veel ehete ja kõige muu peale rokem kui ilus oleks, ja seda kõike veel lisaks kitsamale eelarvele - otsustasin veidi säästma hakata. Ja jõulikingid ei mahu yldse kuhugi arvesse... Oeh.

Vähemalt leib tuli seekord hea välja. Täiesti leivakujuline, kerkis ilusti, leivavaärvi on ja leivalõhnaga. Mitte nii must kui eelnevad teod, sest natuke sai odrajahu ka juurde pandud.

Nii jah. Ja nyyd.. ma ei teagi. Magama tahaks, aga vara on veel. Terve suutäis hambid valutab. Kolm tykki kohe nii et hakka või karjuma. Õnneks mitte kogu aeg.

Nyyd on aeg tõepoolest selline, et kui hommikuses vahetuses tööl olen, ei näe päeva. Isegi aknaid on meil ju nii vähevähe...