pikk&laialivalguv

Lisasin alumisse lingiloetelusse Maarja, keda ma kyll isiklikult ei tunne (selgituseks - ylemine list on tuttavamad inimesed, alumine võõramad, kuigi kohati läheb piir tsipa häguseks ja inimeste tutvus-võõrus on nagunii ajas muutuv mõiste), aga kes kirjutab lihtsalt nii ilusasti et ei saa seda mitte tegemata jätta.

Blogidest - avastan järjest kinni pandud asju, yritan vaikselt ja rahulikult mõne parooli endale ka veel nuruda. Nii... noh, uudishimust põhiliselt. Sest huvitav, siiralt huvitav on lugeda, mida yks või teine inimene elust ja asjadest mõtleb, eriti kui terve peotäis põhja, tausta, Grundi on yhine või vähemalt lihtsalt ylekantav.

Muidu... mõtted on kinni selle taga, et pole sõnu millesse neid vormida. Maailm mu ymber kipub järjest kummalisemaks, justkui oleks keegi ukse lahti teinud igasugustele kokkujuhtumistele, seostetekkimistele; igasugused asjad, mis minu ilmas midagi tähendavad, ilmuvad ootamtutes kohtades täiesti ootamatul kujul välja ja on eksimatult äratuntavad, kui neid näed. Enne avastamist aga ei oskaks eluski ette kujutada, et midagi sellist olla saaks. Vöö peale on kolmeteistkymnes lill veel tegemata,...

aga see tuleb enne magama minekut ära teha. On ju juba tõestatud, et ma ei ole võimaline hommikul kuigi vara yles saama - järelikult, kuna enne homset tööpäeva vajab mõnigi asi veel tegemist (sest pärast enam ei jõua), ootab mind ees pikk magamata periood (tänane varane äratus, tänane ylihiline õhtu ja homne ylivarane hommik kokku sulamas, kuni lõpuks tuleb homne ysnahiline õhtu ilmselt) mille lõpus tuleb veel täiesti siiras ja särav olla. Peaks olema tehtav, kuid mitte kerge. Ja ega peale seda ka suurt paremat oodata pole... Ma ei mäleta, kas neljapäev peaks ka varase hommikuga algama või mitte.

Päeva ei näegi. Sõrmelylisuurune hõbedane kilp kaitseks ette sirutatud, tuleb vastu seista igasugustele segadusetekitajatele ja ise selle taga vaikselt valgustada. Peaks ära õppima selle valguse timmimise... ei ole ju vaja helgiheitjat, kus teekyynla valgusest piisaks. (Teekyynal teatavasti annab eriti vähe valgust oma leegiga, muud kyynlad valgustavad märksa rohkem.) Kui kurviline on tee, kui pikk? Kui mets on ees, ei tea.

(paus. Tuldi tehti kassavärk korda.)

Loen igasuguseid asju. Igatsen igasuguseid asju. Igatsen aega ja kyynlavalgust ja inimesi, kaminat tugitooli ette ja kassi sylle, yhte suurt, pikakarvalist, tuttavat, mitte oma. Mu enda oma ju ei tule, mitte peale seda kui ta oma praeguse suuruse oli saavutanud. Pisikesena käis kyll, magas selili ja tegi muud armsat. Nyyd piilub ainult vahetevahel yks "huvitatud haldjas" laua alt tooli pealt välja, silmad suured nagu ei tea mis ja vurrud igaks juhuks ette sirutatud. Ei, ma ei tea mispärast selle vaatepildi kohta justnimelt "huvitatud haldjas" sobiva fraasina tundub, ma tavaliselt ikka kasse haldjatega ei seosta, eksole. Igatsen võimalust töölt ära tulla, nii kolmeks kuuks, ja võtta vastu yks kunagi tehtud pakkumine ajutiseks keskkonnavahetuseks. Aga tööd on mul vaja, kahjuks või õnneks, ja tagasi tulles tuleks seda uuesti otsima hakata. Pealegi... Ei tea kas kannataks seda välja, ei tea kas raatsiks ikkagi kõigest igapäevasest toredast eemal olla, või vähemalt igakahenädalasest ja kõigest muust. Pealegi võiks sellel olla ootamatuid ja ebasoovitavaid tagajärgi, kui seda õigesti teha. Igatsen suvevabadust - juba, detsembris. Seda võimalust, et (värskelt leiutatud) rihmaga magamiskott yle õla visata, veidi varustust kotti ja kuhugi minna. Aga seda ilmselt ei ole ega tule, mitte enne tulevat suve. Puhkusepäevade jagu asju on nagunii juba ees ootamas kardetavasti. Minaeitea, mida teha.

Minaeitea, mis tuleb.

Tegelikult ma tahtsin mainida ära mõned ilusad ja head mõtted asjadest, mida kunagi olema ei saa kardetavasti - näiteks pärlitega tikitud linane kaelakotike, yhel pool kaheksakand ja lind, teisel pool valge hunt ja minulill, pluss see ruun, allservas narmad ja võibolla kusagil eriti peenike kõlapael (midagi tolle brokaatpaela laadset Kadri kaeluses). Ma suudaks sellise teha kyll... käteosavuse poolest. Aga ma ei suudaks seda kardetavasti teha nii nagu peab. Ma poleks kunagi oma tööga rahul ja see ei kannaks oma eesmärki ka parima tahtmise juures välja.

Või siis yks veidi teostatavam asi, kuid ka ylejõukäiv - õigel kombel roheline rästikukirja vöö. Piisavalt pikk, nii kolme meetri kanti, ja piisavalt läikiv et meenutadagi oma nimeandjat. Või yks teine vöö, mille alustamiseks kõlbab terves maailmas ainult yks veel olemata päev ja lõpetamiseks teine, samavõrra toimumata ja võimatuna näiv. Ja siis on yks veel, mis mind kummitab... punase ja kullaga, ja seal on kirjas lugu. Veidi on ka rohelist, veidi on ka musta, ja see kyytleb päikse käes, kui seda lugedes läbi sõrmede vedada. (järelikult on siidist ja muust eriti uhkest) Lugu ma ei tea ja sellist vööd teha ei suuda ilmselt - see nõuaks vähemalt 40 kõla yksteise kõrval, kui mitte rohkemat, nagu 60 või muud ja kaunist värvilist siidi. Yldse kummitavad mind erinevad vööd, mõni sellise kirjaga, et ekistab ettevaatamatu pilgu ära, teine pihlakamarjadest ja saarelehtedest koosnev... Aga... mine tea. Kõhklus jääb, ja haigus hinges tegemata jäänud asjade pärast, mida unenägudes näen kindlalt, kuid syndimas ainult valesti või mitte yldse.