kylmakuu mäda kuu

See tantsuklubi oli ilmselt yks mu senise elu halvimaid mõtteid. Kust see tuli, ei oska öelda. Või noh, oskan kyll. Aga ei ytle. Sest mõte tundus paslik ja nii edasi, aga... See mis välja tuli, oli õudne - seda kõige puhtamat, unenägude õudust sisendav kohati.

Inimene, kes kannab enda sees sellist ...asja (yritan meenutada, millele see sarnanes, mida ma nägin, aga õigesti ei suuda, sest mu mõtetele on antud suund)... Kõige rohkem oli see usside kobara moodi. Erinevates ebavärvides läbisegi ussid - need, mille kohta inglise keeles öeldakse worm, mitte ilusad asjad nagu eestikeelsed ussid. Need silmitud ja kõikejäravad elukad hävitavad tõesti enda ymbert kõik. Yhesõnaga, inimene, kes peab endaga midagi sellist kaasas kandma, ei ole ära teeninud teiste tõukumist. Kuigi "Eemale!" oli ka minu esimene reaktsioon, kui päris aus olla. Tahaks teda lohutada, kuidagigi aidata. Kõigega, mis mul on. Ja kui sellest ei piisa, siis hävinguni välja. Sest siis ma olen endnud kõik mis suutsin. Ja kui sellest ei piisa, siis jääb mulle lõpuni alles lootus, et võibolla on kunagi kybeke sellest mis ma teinud olen, kaalukeeleks kaose ja korra vahel. Selleks ajutiseks toetuspunktiks, mis paneb kaalu uuesti tasakaalu poole liikuma.

Ja paratamatult tuleb mõte, et kas asjad on alati nii olnud, või olen mina oma tegude ja tegematajätmistega nõrgestanud "organismi" sedavõrd, et see sai sinna pesa teha. Sest olukord on muutunud. Tuntavalt.

Ma olen olnud kohutavalt egoistlik. Ma ei ole osanud teistega piisavalt arvestada ja kaks hiljuti vaateväljale ilmunud elu on saanud kahjustada. Võibolla oleks midagi läinud paremini, kui ma poleks kaks nädalat tagasi tantsuklubis olnudki. Võibolla oleks veidi rohkem kui midagi läinud paremini.

Ma olen väsinud (töö juures oli inventuur, minu puhul 12 tundi järjest tööl), kurb ja rahulik. Ma ei jaksa olla ägedalt, intensiivselt kurb või lõhki nagu eile - seda barokki pole järele jäänud. Aga see vindumine on omal kombel jubedamgi.

Mu silmad,
kunagi sinised või rohelised
- kesse enam hoolib -
on kulunud tinahalliks
nagu porisygise vihmapilved.

Hinge aknast sise vaadates
paistab ainult vihmakardin.
Lein kord kaotatust
valu omaenda nõrkuse pärast
teevad ilmagi raskeks.
(siin ja praegu, kylmakuu 12., 10222)

Või midagi seesugust. Mul on oktoobri meeleolu, aga kui ma vait jään, tunnen, kuidas kõige rohkem on mul kahju just sellest, et ma toeks olla ei suuda praegu. Sain natuke haiget ka, aga iial ei või ette teada, milline väljend teisele hinge pihta kukkuda võib. Ja haiget saab eelkõige see, kes pihta saab, nagu mulle kunagi yhes teises olukorras öeldi. Nii et ma ei saa eitada - võibolla olengi selline. Parandamatult katkine.