vaikne

Jupp aega on jälle mööda läinud. Tagasi seda ei saa.

Ma ei ole laupäeva hommikust saati eriti kodus olnud, sest ma ei jaksa neile otsa vaadata hetkel veel. Selle asemel käin ringi - yhe tuttava juurest teise juurde, kuniks võetakse. Nad ei ole pahased, nad saavad aru. Kodused, see tähendab. Korraks käisin eile sealt läbi. Nii äraytlemata valus on vaadata kui isa nii kurb on - ta ytles, et tulev laupäev tuleb vabaks teha. Nii ongi, aga... Jah. Inimesi on mööda läinud ja tagasi neid ei saa.

Mul on kyll kohutavalt kurb, aga ma ei nuta eriti. Mina ei tea, miks seekord niipidi. Ja see on terve. Kurbus on terve seekord, mitte lõhestav-rebestav ja terav, aga ymarate servadega mereroheline ja väga pehme.

Laupäeva öösel vastu pyhapäeva vaatasin filme kuni hilja ööni. Selliseid, mis taas kord mu filmiteemalisest haridusest seni välja on jäänud, kuigi võiks olla neid näinud. Käsitööst ja Pyyst tunnen natuke puudust, aga elab yle.

Filme vaadates ilmnes, kui hästi ja kergesti ma võtan yle käitumisi, mõtteilmu ja muud sellist. Nii kergesti käib see viimasel ajal, et naljakas suisa. See konkreetne juhtum on mu tavalist käitumist arvestades veel eriti yllatav, kuid mitte otse häiriv.

Otsustasin taas kyyne/iliseks hakata, aga tolle tehnikuga rahul ei ole. Võta või kätte ja mine Armine juurde Õismäele teinekord. Mitte et ta ka just ylisuper tööd oleks teinud, aga ma kahtlustan et yhes kohas puuriti seal liiga, liiga sygavalt - asi näeb väikse põletiku moodi välja hetkel, on punane ja paistes.

Kysitavaks jääb, mis tasemel on meeleoluylekanne käte kaudu. See seletaks yhte ja teist ilmselt, aga tähendaks, et ma pean õppima ennast tunduvalt paremini kontrollima. Ja tunduvalt sygavamalt kui näoilmed.