neet'

Järjekordne postitust keset sydavat sygaööd. Möödunud päev on olnud keeruline ja valuline. Seda viimast eelkõige lõpu poole.

Kõigel, ka ajutisel kergendusel mida ma ei palunud, on hind. Aga nagu selliste asjade puhul ikka kipub olema, intressidega. Suitsetamine ja kopsuvähk, eksole, või joomine ja pohmell. Nyyd on tõesti raske ja valus - sest ma tean et ma olen tõesti syydi. Ja ma ei vabanda et käitusin just nii nagu ma tegin, sest seda ma ei saa muuta. Aga ma ei saa tagajärgi leevendada ei teiste ega enda jaoks.

Mis aitaks? Kardetavasti on veelgi olemas seda ajutist kergendust, mille eelmise yhiku eest ma hetkel maksan. Aga see on nagu laenamine, et võlga ära maksta. Ja tegelikult peaksid need käed olema hõivatud teise inimese kokkulappimisega, sest mina seda ei mõista teha, ma olen liiga kohmakas.

Ja ma ju teadsin, et juba selle kutse vastuvõtmine ei pruugi olla kõige parem mõte. Sinnani olid mu valud peidus. Ma olin kurb ja õnnetu, aga oma kurbusega harjunud ja selle leebeks kodustanud. Asjad hakkasid juba kärna peale võtma, kui see uuesti lahti rebiti. Selle parandamisele hulk jaksu raisati, mida yldse poleks vaja olnud. Samas oli seda jaksamist vaja mujal, kõrval. Väga.

Ja ma ju tean, et ma pean oma asjadega yksi hakkama saama, sest kes yritab aidata, saab haiget. Kui ma julgen abi vastu võtta, määran abistaja haiget saama. Miks ma ei ole veel betoonmyyriga ymbritsetud majakeses - või siis lihtsalt betooniga ymbritsetult merepõhjas. Millal saab elul kannatus otsa ja maailm ise võtab minuga midagi ette et ma nii paljudele liiga olen teinud.

Sitapea olen. Kõige otsesem väljendus. Nyyd jooma ja lugema. Viimast vahtkonda.