*košš*

Nyyd ma siis tean kust see õnn tuli - iseenda tulevikust. Kolmest suunast läbi peksetud hetkel kogemata. Vastu seisvate inimeste nurki ennast korralikult vigaseks löödud. Kes oleks võinud arvata, et väliselt nii leebe inimene on seestpoolt... post. Umbes sama ootamatu kui oleks yks liikluskoonus teiste seas järsku maa kyljes poltidega kinni ja plastmassi asemel kõvast sulamist. Hea kyll, nyyd ma siis tean. Hoian tee pealt eest ja vaatan, kaua selline asi vastu peab. Et mis enne murdub, kask või betoon. Või noh, ajaline katse, eksole.

Syda läigib ja pilt virvendab. Jäle. Ei tea kas ongi õhtul Tartusse minna mõtet. Kuigi... mida muud ma ikka teeks? Või mine tea.

Varakult hõiskasin. Siis tegin vea vea otsa. Loomulikult on tegu avaliku yritusega ja nii edasi. Perse kyll.

Ja siis on veel _see_ õnnetus ka kaelas.