Mis toimub? Elu on mu vastu kuidagi hea või teeb sellist nägu vähemalt natuke. Ei teagi, miks või kuidas või kustkohast see nyyd tuleb. (Tõlge: kelle arvelt.) Aga

...mu tuleva kuu töögraafik on täpselt nii ideaalne kui veel olla saab - isegi need päevad, mille kohta ma pooltki soovipoega ei esitanud, on pandud täpselt sellisteks, et nad mulle imehästi sobivad.

...ilm on ilus.

...ma sain möödunud ööga tehtud kolm meetrit paela viiest ja veidi enamast mida nädalavahetuseks kindlasti vaja on. Seekord olen isegi töö kvaliteediga rahul. Kuigi tulemus on see, et _jälle_ lähen ma rahvamuusikapäevale riides kujul. (Jah, taaskehastajad käivad enamasti alasti ringi. Kui nad ei ole riides, ei paista nad rahva hulgast mitte millagagi silma, kui võib-olla välja arvata suhtumine.) Tegemist ootab veel pii meetrit yhte teist ja veidi rohkem yhte kolmandat pluss vöö - mille tahaks ka nädalavahetuseks valmis saada. Need kaks paela nii kiired ei ole, aga vöö kyll. Ma pole kahjuks päris kindel, kas ma seda kanda saan - see sõltub seltskonnast.

...ma saan täna öösel ylejäänud osa sellest paelast valmis. Palju paremaks on raske minna.

...kõik juhused kipuvad mind eelistama. Vist. Asjad tulevad lihtsalt kätte.

...ees ootab suvi täis päikest ja teesid ja vöösid ja inimesi ja ettearvamatusi. See sobib edukalt kokku umbes kahe kuu eest tehtud otsusega, mis pani yhe hoobiga paika päris mitu yks-või-teine momenti, kus mõlemad valikud olid võrdselt head aga lihtsalt erinevad. Mõned tulemused tulid kohe ega meeldinud mulle. Olid suisa kohutavad ja kurvad. Mõned tulid kohe ja meeldisid. Mõned ei ole tulnudki veel. Ja kuna see otsustus mõjutas - oli kavatsetud mõjutama - mu elu hulka pikemasperspektiivis kui need kaks möödunud kuud, tuleb neid tagajärgi veel ja veel. Las tulla.

...miskipärast on mul ymbritsevate inimestega vedanud. Ma tean _juba_ kahte nii lähedast hinge, et paljud ei satu eluski kokku yhegagi neist lähedusvariantidest. Mul on mitu head toetavat nõuandjat kelle kadumine mind kyll kurvastaks, aga tasakaalust välja ei viiks ilmselt siiski. Asjad paistavad suurepärased, just nagu kaks aastat tagasi. Parandus: kaks aastat ja kuu. Kaks aastat tagasi olid asjad veel paremini vist. Kuigi ma pole päris kindel, kas ikka olid. Olid kyll väga hästi, aga ma ei välistaks võimalust, et praegu on pareminigi veel.

Tegelikult on maailm liiga väike. Jälle. Mul on tunne nagu ma elaks keset mehhiko seepi, kus a on a' täditytar, s yhendab omavahel kaudselt n'i ja e'd kes yksteist tundma ei peaks - aga mina lävin mõlemaga, o tunneb nagunii kõiki ja veel mõnda, l, m, i, pisi-m, g, t, ja veel terve ports tähti seovad omavahel katkematuks ringiks kõik rahvad, kellega ma suhtlen. Või vähemalt jooneks. Yhes otsas oleksid ilmselt... ääh, liiga keeruliseks läheb. Silmused tulevad sisse, näiteks. Kui m teab g'd ja m'i, on juba silmus kinni. Kui m teab muuhulgas ka e'd, kes teab e'd, kes teab a'd kes teab..jne, on silmus kinni. On jah egotsentriline maailmapilt, aga kõik mu ymber teavad umbes kõiki kellega neil ei peaks mingit pistmist olema. I teab z'd ja l'e on lugemiseks liiga palju. (Täheputru võib mõtestada või mõttetustada, see on meelega segane ja osad tähed tähistavad yhes kohas yhte, teises teist. Osad ei tähenda midagi vaid aitavad tunnetuslikku pilti maalida.) Justkui kalavõrk läbi udu. Liikuv võrk.

Aga elu särab. Justkui rubiinid, smaragdid, võililled ja päike. Vaimusilmas on kõik värvid väga eredad. Sinine taevas - umbes nii sinine nagu Supilinnas mullusel mahlakuul, võilillekollane kiri roosipunasel vööl (tavalise roosi, mitte selle mida ma unes nägin), päike, päike!

Aitab kah.