Unevõlg hakkab vaikselt kätte maksma, mõtlesin ma liftis, kui lõunakraami ostmast tagasi tulin. Sest lifti yks sein oli peeglist ja ma juhtusin märkama mingeid hiiglaslikke siniseid-tumedaid latakaid silmade all. Täitsa jube ja järele mõeldes yldse mitte ootamatu. Nädal või kauemgi on öö keskmine uneaeg olnud viie tunni ringi ja lõpuks hakkavad väsimuse märgid kohale jõudma. Ysna pöörane aeg on tõesti olnud, äärmiselt liikuv, sotsiaalne, elus. Ja vaatamata kõigele pigem positiivne. Eks ma olen ettevaatlik ka olnud - kui tundub et hakkab jamaks minema või taluvuspiir kätte tulema, lasen jalga. Pole vaja yhtegi jama, niigi on pinget piisavalt.

Eile näiteks - siiski eile, sest lyhikegi öine uni tekitab päevade vahele piiri - lõpetasin päeva väga ainulaadselt jaburas seltskonnas, kuigi jaburaks hakkas asi kiskuma juba veidi varem. Erinevatest seltskondadest pärit nimed ja inimesed hakkasid kokku jooksma, otsekui elaks ma raamatut, kus lõpuks tuleb välja, et see on sellega ikkagi _ka_ seotud ja nii edasi. Aga selle teise lõbusa seltksonnaga seoses on mul kerge syyme ka. Ma ei peaks nendega isegi yritama tegemist teha. Järjekordne "puhverruum", mida enda ja teise inimese vahele jätta - et vältida valusaid vastu-nina-saamisi. Aga mis parata, juba teist korda umbes nädala aja jooksul sattusin selle rahva seltsi. Raske. Seda hullem, millisel positsioonil on kallis võõrustaja kogu selles supis - tundub minust päris sigalik seal yldse olla.

Tegelikult on tore olnud ja mulle meeldib selline tempokas elu hääletaja nahas, avastan ma järjest enam. Varem polnud julgust ega võimalust õieti, põhjust oli ka vähe. Kui turvalised transpordimeetodid vaikselt ära kukuvad, tuleb kasutada ebaturvalisemaid, aga et nad varem olemas ja võimalikud olid, siis... Sellega on samamoodi nagu noa vööl kandmisega minu elus. Ma teen seda siis kui see on vajalik, ja hea meelega. Muster hakkab tekkima umbes selline, et kui on keegi kes seda minu eest kannab - kui ma ei pea ise enda eest väljas olema - siis las olla. Muidu... muidu on see loomulik osa minust.

Tee ääres seista ja endale autot pyyda on absoluutselt kõrvusttõstev vabadus. Mul on kahju, et selle avastamine hilja peale on jäänud, aga võibolla on nii paremgi. Nyyd ma suudan rääkida võõrastega veidi vabamalt kui varem oleksin - ja nagu ma eile (täheke, oli see tõesti eile?) kuulsin, ärritab mõnda autojuhti vaikselt ainult omaette nohisev hääletaja.

Lyhikokkuvõte mis on olnud ja miks viimane jupp aega kiire on old, tagasi minevikku järjekorras: oleskelu mitte kuue vaid nelja koeraga korteris, luulekogu esitlus, vaba hetk. Tantsuklubi, kyynetehnik, tööpäev. Emotsiooniderohke hiline sõit Viljandist Tallinna, ootamatu Viljandi tantsuklubi, tööpäev. Hilinetud tööpäev, yks pikemaid hiljutisi unesid. Sõit risti-põiki läbi Eesti, Kassinurme, kuue koeraga korter, haldjate uusaasta lõpetus. Kylm magamisvõimalus, Tartu rahvamuusikapäev, haldjate uusaasta. Lühikesevõitu öö, hulk kõlatööd, ära kukkunud Jõelähtme tantsuklubi. See teeb siis reede. Kolmapäev enne seda - hiline koju mittejõudmine, Tartu tantsuklubi, tööpäev.

Ilmselt läheb sama lennukas tempos ka edasi. Hääkyll, täna saab puhata, aga homme on hommikune päev ja homme õhtul tuleb punase ja kollasega pael valmis teha. Et saaks uuesti käsile võtta selle punavalge õnnetuse. Et see ära myya. Et kõlad vabaks saada. Et saaks yles panna punamusta keeruga paela. Et selle est raha saada. Et saaks yles panna pruuni ja kollasega kleidipaela. Et saaks yles panna laia soomusemustriga vöö. Et saaks hakata varusid tegema suveks. Et saaks paelakorviga maantee veerde sattuda. Vot nii on lood. Kuhugi sinna vahele tahavad mahtuda tähtajad, kallid sõbrannad, põnevad ja olulised raamatud. Ja natuke loodust ei teeks paha. Ja tantsuklubi. Ja igal võimalusel teisipäevaõhtud Tartus. Ja. Ja. Ja. Ma olen suurelt ette võtnud, ma tean. Aga mulle meeldib. Kuigi ma vahetevahel virisen veidi väsimuse teemadel.

Päikest!