***

Kas tõesti saab kuueteist kuuringi pärast
igipimedus mu pärisosaks, põhjavalguste vahel?
Saab see olla teine aastaring juba
mis mõne aja eest algas,
teine selles uues mõtlemise viisis?

On see kevade, suve päiksega päev
siin kuusemetsa ja kaskede vahel,
mere ja kalju ja tuule ja põllu vallas,
särav teiste omasuguste seas,
taevaste kuld aasale pillutud,
kukkuja linnu kumehääl laande heidetud,
punaseks ryybatud marjad pea sarapuu juurte juures,
aasta nooruse päev,
siis tõesti võimuta mind trööstima?

Ojade hõbe heliseb, mine ja kuula!
Kastepiisa kukkumise kõlin vaikib vaid
keskpäevase tuule rahustava ohke kostmiseks.
Õhtuste udude salasosinad sajavägised
kutsuvad valjult tasa astuma mööda teed.

Koitu tervitama ronivad noorrohelised lehed
peavad teed andma sõnajalgade mõtlusele päevamurdevaikuses,
et punaste marjade hõiked
võiks vaibuda kuuse sygavrohelisse rahusse,
kui korjama tulnud päiksekiired
yle ilma ääre veerevad.

Nii palju on kõike seda,
head ja ilusat,
mu ymber keritud
justkui aasta ise mind hoiaks...

(lehekuu 24, 10222)

(yhtlasi märkus iseendale - lõpeta ära see luuletuste kohitsemine! Absoluutselt mõttetu. Kui juba vaatamiseks välja panna, siis täies ulatuses. Jaah, muidugi on hea mõelda et äkki siis mõned ei viitsi õigesse kohta vaadata ja jätavad mõõõõõõned lisaread märkamata. Yeah right, eriti nyyd...)