kohvikutest ja kohvikusetusest

"Damn, I need a sugardaddy," nentis E"S" mõtlikult oma jooki vaadates viimati kui kokku sattusime. (Mis joogiga tegemist oli, kysige tema käest, mina ei tea.) Peaks siia veel asju kirjutama, aga ei viitsi ja mõtteid ka pole.

Eile arvasin, et kohvikutes käib istumas liiga vähe mu Talinna-tuttavaid. Ja tundsin taas kord puudust ajudega vestlustest ja muust sellisest. Miks? Mul oli kaks tundi vaba aega kesklinnas (koju sõita ei viitsinud ka enam...) ja ma ei suutnud esimese hooga meenutaa yhtegi kohvikut, kuhu võiks minna raamatut lugema. Oma isiklikku. Tartus ma teaks kohe, läheks - õigemini läinuks - Wildesse või Wernerisse, sõltuvalt tujust, ilmast ja oludest. Läinuks, sest Wildet ju pole enam. Ikaldus. Talinas... mõtlesin pika arupidamise peale välja täitsa mitu kohta vana- ja kesklinnas. Aga ykski polnud selline nagu tarvis olnuks. Lõpuks läksin Kohvicumi. Tore väike koht ja vääriks, et seal rohkem inimesi käiks, muidu sureb välja veel viimaks. Asub Uuel tänaval, tantsuklubi-maja all. Muidu ideaalne, aga liiga vähe tuntud. Neil on isegi majadest ymbritsetud siseõu, ma ainult ei suuda meenutada, kui palju seal päikest olla võib. (Nii juhtub, kui yhte kohta näha ainult pimedas või pilvise ilmaga.)

Töine nädal on olnud. Samas stiilis läheb veel tykk aega edasi ka. Umbes neljapäevani. Kuhu ma olen koledal kombel pundi toimetusi organiseerinud juba. Aga mahub veel.