rändajaelu

Nii. Tartus ja Võrus käidud. Hulk imelikke inimesi ära nähtud ja hulk vähemimelikke taas yle vaadatud. Kolm eset K2rtsi kätte edasiandmiseks jäetud, sest ma ei tea oma liikumisi piisavalt kaugele ette, et võimalus kasutamata jätta. Kuigi paistab, et homme peale tööd olen taas liikvel suunal Tallinn-Tartu. Tantsida peab ju saama.

Volber möödus veidralt. Esiteks ilmselt seetõttu, et ma ei ole harjunud seda pyha yldse tähistama ega teadnud asjadest mitte mmmmmidagi. Teiseks seetõttu, et ma ei ole (veel) harjunu mugavalt ja sujuvalt sulanduma juba kokku pidutsenud seltskonnaga ja jäin seetõttu ilma heast võimalusest koos heade inimestega laulda. Ja ilmselt veel väga mitmest muust erinevast heast võimalusest, sest igast kohast, kuhu ma läskin, hargnes edasi nii palju variante, et kõiki ei saa ju järgi proovida. Eriti, kui telefon ähvardab tyhi olla kohekohe. Kindlaks sai yhtlasi tehtud, et isegi siider mõjub liiga tugevasti, kui ma midagi söönud pole. Kohutav. Ma ei kadesta inimesi, kes pidevalt sellises seisundis peavad viibima.

Aga hommikul läksin peale ärkamist Kaubamaja juurde, ja sealt bussiga edasi lõuna/kagu poole. Tee peale jäi laat, mis röövis mu käest peaaegu et viimase raha. Nimelt sain rinnanõelad ja yhe toreda paraspisikese koti. Kott on täpselt nii suur, et sinna mahuvad ära hädavajalikemad asjad - need, mida ei tihka isegi bussi pagasiruumi panna koos seljakotiga, need, mille tahaks pista taskusse - aga kõik taskusse ei mahu ja aegajalt pole taskuid ollagi. Võru laat aga, kuhu ma minema sihtisin, valmistas pettumuse. Mõned kaubitsejaid, mõned yksikud inimesed vaatamas. Oma asju ma välja võtma ei hakanudki - seal oli kõik kraam nii korralik ja asjalik ja ametlik, et ma ei sobinuks parimagi tahtmise juures pildile. Tegin paar tiiru ja hakkasin tagasi tulema.

Kahjuks kippus juba esimeses autos, mis mu Võrust edasi peale võttis, niisugune uni peale, et hirmus. Kuna mind pandi kusagil metsa vahel maha (kui edasi viib tee kuhugi kelegi erasuvilasse, pisike kruusatee, siis on aeg maantee nurga peal välja astuda), leidsin, et teeeate, ma ei julge võõras autos magada. Ja läksin otsisin päikse kätte nõlva peale kohakese, kuhu omad kondid pikali sirutada - säärase mõistagi, et tee pealt ei paistaks. Päris mõnus uni oli ja pärast edasi sõita kohe hulka parem.

Niisiis: homme 67yyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyy54444444444444rrrrrrrrrrrrrrrnbbbbbbbbbbbh (oih, kass...) taas Tartusse. Kes tartlastest mind näha tahab, võtku yhendust. Ma ikka yritan telefonivõimeline pysida, ka siis kui ma tööposti otsas istun.