mõnda vahepealset, osa jääb rääkimata.

Tänase päeva võib vaatamata kõigele lugeda kordaläinuks. Vaatamata viljandissejõudmatusele (mitte et ma oleks väga yritanud), vaatamata kahetunnisele sissemagamisele hommikul ja ebamugavustele töö juures. Sest ma olen kolme ja poole tunni ringi istunud linnas koos algul yhe, siis teise hea inimesega (kes vahepeal kohtusid ja sundimatult vestlema asusid, jee,) teinud õnnestunud propagandat lemmikkohvikule ja iseennast hästi tundnud vahelduse mõttes. Propagandat võib lugeda eriti õnnestunuks, kuna tutvustasin kohta inimesele, kel on aegajalt tarvis (pigem tihti) teistega kuhugi istuda ja talle väga meeldis. Nii on lootust, et see levib, inimesed tulevad sinna raha kulutama ja kohvikupidajate äri õitseb edasi. Nii ei pane nad ehk vaatamata majanduslangusest tulenema pidavale (oeh, keerulised laused!) kylastajate hulga langusele uksi kinni ja hea asi jääb alles.

Töö juures on asjad pehmelt öeldes paaa.......hasti. Nimelt sain täna kätte käskkirja. Yhtlasi sain teada, kes kallitest kolleegidest ylemustele märkis, et too õnnetu võre ylesse oli unustatud, ehk kes minu peale kaebas. Ma tahaks uskuda, et see polnud mitte otse minu kiusamiseks tehtud, vaid phtast kohusetundest tulenev asi, aga mingid kahtlused mul siiski on.

Eks ma olen ise ka praegusel ajal igavene tumbajumba. Hea, et nina maha ei unusta, kuigi unistama unustan ennast pigem tihti. Teaks siis ometigi, mis lahti on, aga... Kõik kuidagi edeneb, ent aeglaselt ja raskelt. Pingutusega. Isegi nii head ja kasulikud ja armsad-olulised asjad nagu KO kipuvad kannatama. Mitte yks ette võetud asi ei jõua oma loogilise lõpuni.

Yks hea inimene sai toreda asjaga maha. Mulle tuli see yllatusena - tuleb uus kaup, keegi mainib midagi, vaatan raamatut. Algul kujundust, siis pealkirja, siis avastan -- ooo! autor!. Vist kilgahtasin korra. Tore, kui head inimesed asjadega hästi hakkama saavad.

Sotsiaalselt võiks tänase päeva samuti kordaläinuks lugeda. See on nyyd kyll see kylg mu mõtetest, mille olemasolu ma ei tahaks tunnistada ja häbenen veidi. Nimelt on mõnedel tutvustel juures see "temast võiks kasu olla" maik. Inimeste ärakasutamise kylmterav osa. Mõte, mis mulle yldse ei meeldi. Kõik ju puha head ja toredad inimesed, aga lisaks sellele ka yhel või teisel moel vajalikud, et jõuda selle või teiseni, sattuda sinna või tänna. Yhtegi vastumeelset asja ma selle pärast ei teeks, ikka meeldivaid ja heameelega, aga aegajalt ikka tuleb meelde et "see oli nyyd hea, kõlbulik, kasulik sotsliigutus". Kasulik eelkõige vaimselt ja mulle endale, teemal temalt või tollelt inimeselt oleks palju õppida või temaga oleks väga huvitav vestelda, aga siiski. Kunagi jätsin yhe kergelt närvidele käinud inimese nendel kaalutlustel pikalt saatmata ja tegin temaga kaupa. Tulemus: kaup on siiani katki, katki on muudki. Kõik hetkel "kasulikuks" liigituvad suhtlused on tekinud rohkemal või vähemal määral temaga seotult.

Kõik oleks nagu hästi, aga ikka on kõik sitasti. Kohe mõnuga ytlen, et sitasti, tänu täna saadud infole teemal sympaatne vandumine. (K. E. j. arvamus, mis mulle edastati, märkusena endale tulevikuks.) Jah. Hästi-halvasti, mis vahet seal on.