Nyyd siis taas laua ääres kirjutamas. Sooviks kyll, et see oleks mu ma kirjutuslaud ylemisel korrusel, aga aus-häbematu tõde on see, et segadus on toa nii yle võtnud et sinna enam sirgelt laua taha istuma ja kirjuama ei mahu. Tykk aega leppisin kirjavigadega (kõiki ei suutnud kinni pyydagi) aga nii ei ole hea ja mugav. Muidugi - igast asju lugeda ja vaadata saab ka suvalises asendis kõveras, Pyy syles või põrandal või mujal, aga pikemat teksti on nii tyytu selliselt arvutisse toksida.

Ja pikemalt oleks rääkida kyll: Sotahuutost, kus ma nädalavahetusel käisin; mõtiskelust teemal "Mida peast kaugem, seda räpasem?" ja veel ysna mitmest muust mõttelõngast, mis vahepeal jooskma on hakanud. Aga alustame algusest, ehk siis selle lõigu kontekstis just Sotahuutost.

Minek oli reede varahommikul organiseeritud bussiga sadamast. Kõigepealt asjad bussi, siis ise laeva ja alles yhes Helsingi K-tähega sadamas lõpuks ise ka bussi. Kõike seda... noh, mitte päris rivisammul, aga kyllaltki organiseeritud korras siiski. Kohale jõudsime kyllat varakult, siltegi polnud veel väljas. Asjad said kähku ylesse ja siis algas esimese õhtu lebo. Toimus kogu see asi nimelt Tamperest 40 km edasi, suurem kohalik nimi oli Orivesi, väiksem Hirsilä. Õhtul määrati veel ära jaod ja magamiskohad (suuri telke oli kaks, pluss veel paar pisikest.) ning hommikune äratus. Veidi kummalisel kombel suutsime mõlemal päeval täies koosseisus ärgata vaid käskluse peale, ei mingit molutamist. Laupäevahommikul oli esimene asi hommikuvõimlemine - võeh. Esiteks ma ei jaksa joosta, teiseks ma kohe päris kindlasti ei jaksa joosta hommikul kell kuus siukse kiirusega säärast vahemaad. Tulemus oli see, et peale venitamisi ja kõike kippus mul endiselt pilt eest kaduma, aga pisikene energiasyst myslibatooni kujul ajas asja korda. Hommiusöögini oli veel veidi aega ja see pidi kulutuma kostymeerumisele ja varustusele. Kuna meil on ette nähtud ka võitleja meik ehk must silm, siis peale sööki läks tykk aega nende peale. Ja siis läks andmiseks. Enamasti kahes jaos, see tähendab et seiklused olid pea igayhel erinevad. Kes kunas suri ja nii edasi. Meie kuulusime kõige oma 27 inimesega palgasõdurite gruppi, kes oli kord yhe, kord teise lipu poolt, vastavalt korraldajate plaanile. Liidus Lancasteri punase roosiga enamasti võitsime, tänu Lancasteri grupi Kuolankartta ryhma headele plaanidele (Kuna kumbagi roosilippu hoidsid põhiliselt kas KK või Ryhma Rämä, siis oli neil ka veidi suurem sotsiaalne õigus plaane paika panna, Rämä plaanid aga kippusid lörri minema.) ja saime palju mittearvestatavaid "glory pointe". Sest kas see siis ei ole võimas, kui vastaste pikalt metsa ulatuv ja vibukyttidega varustatud ryndevalmis tiib ennast kaheteistkymne meie kerges varustuses metsa läinud võitleja peale riburada pidi kokku pakib, kui on ära määranud, millise ryhma võitlejad neile vastu astuvad? Olukordi oli veel, aga teisi on veidi tyytum kirjeldada, seda võin suuliselt teha kui tarvis.

Saime ka yhed "järgijad-fännid-õpilased". Palgasõdurite ryhm Sparta vaatas, et meie distsipliin on äge (pidev kolonnis ja reas marssimine eelkõige, aga ka rivide hoidmine lahingus) ja hakkasid järgi tegema. Laupäeva õhtul tegime yhiselt rividrilli (kuigi ma ytlen tegime, ei tea ma asjast täpsemalt sest oli vaba aeg ja mina läksin magama) ja töötasime ka muul ajal pigem koos. Tõesti, omasarnased tunduvad märksa usaldusväärsemad. (Mis oli ka yks neist mõttelõngadest, millest peaks kirjutama. Oeh kuidas mõte rändab...) Kahjuks ma ei suuda leida pilte ega foorumeid õigest kohast...

Nyyd... oeh. Tagasi tulnult olin jube väsinud, aga põhinali Helsingis bussist välja tulnult oli see, kuidas me linnas liikusime. Kõik tsiviilriietes, täiesti vabalt... ja vähemalt esimene pool inimestest võtab automaatselt likudes ennast kolmekaupa ritta. Mina kõige tagumises reas koos Mari ja Itiga sain naerukrambid - no tõesti, täiesti vabalt liikudes ritta võtta tundub jaburast jaburam. Tore oli. Naljakas oli.

Hiljem ehk edasi, nyyd kipub aku tyhjaks saama.