Lugu sellest, kuidas...

... Tho tänapäevaseks hakkas ja mis veel toimunud on.

Nimelt on mul nyyd uus sõber: Lumetihane. Mis ta on? Vihjeks võib öelda et vanal telefonil tuli kaks nuppu kyljest ära. Uuega seda muret ei ole, tal polegi nuppe (eriti). Hädasti vajab muidugi kuube endale, sellega peaks kohekohe tegelema hakkama, muidu saab veel mõne kriipsu peale.

Aga yleeile, aga yleeile ma alles lendasin! Alla lendasin ja vahepeal justnagu ylesse ka. Kõrgelt lendasin! Köie otsas lendasin, kui täpsemalt öelda, ja 75 m. pealt alla. Hirmus rahul olen ise endaga, kuigi kallivõitu lõbu. Niisiis: benjihype. Lähed seisad yhte järjekorda, annad allkirja, et ei kaeba firmat väga kõvasti kohtusse kui ennast vigastad, ja annad ära ettenähtud hunniku rahapabereid. Siis seisad vastavalt paberilipiku peale kirjutad numbrile teise järjekorda mis on hulka pikem ja tyytum. Ja hakkad jutustama enda ees ja taga olevate inimestega, kes on ka kõik närvis ja osad purjus. Ja ootad. Ja ootad. Ja ootad veel natuke, ytled enda taga olevale lyhikesele soomlannale, et ei taha suitsu ja et tegelt ei ole asi yldse nii hirmus (Ta pidevalt kinnitas et saab asjaga hakkama kyll, kaks last keisrilõikega ilmale toonud, mis see siis nyyd ära ei ole...). Ja siis on aeg tigedaks saada või ära tydida, vastavalt temperamendile ja hetketujule, sest kaks inimest ootavad enne sind, ja kolmas muneb yleval kraana otsas ega julge kohe yldse alla hypata. Terve pool järjekorda oli ta peale pahane, et jõudku otsusele ometi kord! Keegi ei sunni ju hyppama, aga tulgu vähemalt eest äa ja lasku teistel siis... Lõpuks tuli ikkagi koos korviga alla, aplausi saatel. Kui oli minu kord yles minna, kinnitasin korvimeistile, et ei ole vaja mind lykata, ma julgen ise kyll... Aga tegelikult ei saand ikkagi hakkama. Poole tõusu pealt andsin prillid ära, muidu näeb liiga selgesti parasjagu _kui_ kõrgel ma ikkagi olen. Yleval... noh, mõelda ju võid et midagi ei juhtu ja ma nägin enne vähemalt paarikymmet inimest alla hyppamas sealt ja keegi ei kukkunud, ja kuidas kinnitati, et see köis peab nii ja niimitu kilo vastu, ja et rihmad on täitsa korralikult, ja et vaata kui mitut kinnitust-konksu sa nägid, ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Aga iga geen ja instinkt röögib et siukselt kõrguselt alla hypates saab sust märg plekk maas ja see ei ole tark tegu. Soovitati, et võta nyyd rihmadest kinni, vaata ylesse ja karjuda võid niipalju kui torust tuleb. Ja siis ma karjusin. Mingi hetk avastasin, et miks ma käed sedasi hoian, tegelikult ei ole ju midagi enam hirmsat, nyyd võib juba asja nautida, lõdvestuda ja äge olla. Kõige juures kokku kaks miinust: veri valgub pähe, sest suurema osa ajast ripud-lendad seal ju pea alaspidi; teiseks see, et kuna kunagi vahepeal läheb kaotsi igasugune ruumitaju, sh mõisted nagu yleval ja all, hakkab pea maapinnale jõudes korralikult ringi käima. Jalad muidugi värisesid ka emotsioonidest-hormoonidest nii kõvasti, et tykk tegemist oli jalavarjude jalga saamisega. Aga võimatult äge asi siiski.

Ja nyyd arvuti juba tund aega, kui mitte kauem, installeerib. Ribakesed edasi liikuda ei taha, aga CPU ja muud asjad näitavad, et midagi justkui toimuks kogu aeg. Eks vaatab, mis saab. (Aga Pyyl on nyyd sõber. :D)