terakesi vol 2

Kirjutaks siis midagi huvitavat. Siia. Kahjuks said huvitavad mõtted eile või yleeile otsa töö juures. Töö häda on selles, et selle puudumisega on liiga lihtne harjuda. Jalad lõid juba esimese peale-puhkust-päeva teiseks pooleks tuld välja talla alt ja tänasest ma yldse ei räägigi. Pidevalt inimestega suhtlemine väsitab jälle - vahepeal nagu ei häirinud eriti, aga nyyd on see tagasi: tuled koju, kobid ylesse oma MM-tuppa (ai, õõõite magusaks läks see kiitus alles peale filmi ära vaatamist, vihjeks sõna käpakala) ja vahid raamatuga tõtt. Koera, kes hiiirmsasti mängida tahaks, ja kassi, kes vähemalt sama hiiirmsasti sylle ja kaissu tahaks, saadad puu taha, sest Ei Jaksa lähema paari tunni jooksul millegiga suhelda, k.a internet. Nyyd ongi kell juba umbes kolm tundi hiljem ja ma vist olen kõik majaelanikud poolpahaseks ajanud oma äratorgi-meetodil vestlusega. Aga endal on palju rahulikum. Nyyd on juba viisakas olla ka. Vedelesin õues võrkkiiges ja puha, kahju ainult, et see yhena esimestest asjadest õhtul varju kätte jääb.

Tegelikult ma pean hirmus edevat plaani õmmelda ja võibolla tikkida riidest, tapeet sisse tugevduseks, kaaned sellele uhkele raamatule. Mustast villasest ja villase peentikandiga. Ilus see ilmselt olema-tulema ei saa esimese raksuga, ma veel ei ole piisavalt osav. Aga tõesti-tõesti, peenvillane piiiisikese synteetikalisandiga lõng on umbes miljonis värvitoonis myygil otse vanalinnas, Viru tänaval selle imeliku klaasist ja puust monstrummaja kõhu all. Ja ilus tugev on ka, ei lähe kohe esimese pealevaatamise peale katki. Kohe mõtlen, et kas prooviks miskit paela ka tast teha, sest materjal on parasjagu see, mida ma varem otsisin. Seda konkreetset paela nyyd muidugi enam vaja ei ole, yritus sai mööda ja ei tea kas neid enam tuleb (ohniu, nuuts-nuuts, *plörr*, nii ilus asi oli ju, ilus ja hea igast kyljest).

Igast hirmus edevaid plaane on mul muidugi hirmus palju. Aga suurem osa neist on olnud juba päris tykk aega, lihtsalt läheneb yks suuremaid tähtaegu-ymberkorralduste hetki mu aastaringis, nimelt sygis. Iseenesest oleks neid asju kevadel tunduvalt loomulikum-loogilisem ja parem teha. Siis nad suuremalt jaolt tekivad ka. Aga talv kipub kevadeks kasvama kuidagi pisitasa, et ei ole yhtegi konkreetset verstaposti käepärast, millaks midagi tehtud võiks saada. Juuni algus ei sobi, selleks hetkeks on kevad juba ammu käes ja pool suve ka. Lihavõtted ehk sobiks, aga selle koha peal seisev post on kaugelt liiga pisike ja ebaoluline, lihtsalt mõned vabad päevad kõige muu seas. Suur ristipäev kõlbaks paremini, aga on ka veidi liiga kaugel suves, sest mu kevad algab ikkagi koos kase hiirekõrvade või pigemini lumikellukestega. Esimene september on selles mõttes kuidagi määäääratult konkreetsem. Suurema osa mu elust (kui järgi mõelda, siis iga aasta peale seda kui kooli läksin), on 01.09 olnud see päev, kust tuleb ennast kätte võtta ja uut moodi elama hakata. Isegi oma pragusele tööle läksin sellest päevast. Nii seegi aasta. Kevadel vajub igasugune distsipliin nõrgaks pikkamööda, suvel ludritad ja reisid... et sygiseks omad kondid uuesti kokku pakkida ja Inimeseks Hakata. Imelik tegelikult, sest looduse aastat ma tajun endiselt kevadel hakkavat.

Ajee. Kass käis yle klaviatuuri ja sõi mõned sõnad ära, sest seisis kustutamise klahvi peal. Hmmm... sõnu söövad kassid, hee. (Mõtleme nyyd kõik kooris, kas sfinks on kass, eriti kui ta on sylesuuruses, ja kas raamatulehtedega koos ka sõnu syyakse/näritakse/lutsitakse. Vabandust, aga syydistage Gaimanit.) Teeeegelikult ma tahtsin ka yhe pildi postitada, aga see tuleb hiljem, kui ma miskisuguse telefon-arvuti sideme ylesse panna viitsin.

SAIS ytleb enne homset tähtaega siiani veel, et minu taga ootavad sisse saamist 200 inimenti, minu ees aga 7. Hirmus mõeldagi.