terakesi

Käisin esmaspäeval yhe Lõuna-Eesti mäe otsas melanhooliakokteili tarbimas, teisipäeval vaatasin imeägedat filmi millega ka huvitav kirjanik Neil Gaiman seotud on, täna linnas kandu valusaks kõndimas ja homme lähen näiteks maale heinateole.

Niipalju siis aktiivsest vöökudumisest: täna öösse ilmselt siiski saab äkki loodetavasti midagi tehtud. Kollase-pruuni kirjaga pael kleidi allserva ja muu serva jaoks, ja vahelduseks veidi särki õmmelda, on eesmärgid. Nii kahetunniste yhikute kaupa peaks olema täiesti teostatav. Tõenäolisemalt saavad yhikud siiski olema mõne ööylikooli loengu pikkused, sest see on esiteks huvitav, ja teiseks aitab suurepäraselt une ja tydimuse vastu. Sest tegemist ootavad hetkel seesama pael, siis yks teine pael punase ja musta või valgega (kitsas, lihtne, lõngu selle jaoks veel pole), ja see õnnetu suurpikk vöö mille ka tahaks Mytokaks valmis saada. Ja ideeliselt võiks siiski mul seal midagi myya ka olla, mis tähendab, et aktiivselt tegutsema selle nimel peaks hakkama kunagi nyyd. Tegelikult pidanuks muidugi juba kuid tagasi, aga mida must ikka oodata.

Hääletada on see suvi hirmus vähe saanud. Ikka tõesti väga vähe. Selle vastu peaks midagi ette võtma, aga puhkus hakkab otsa saama - juba reedest uuesti tööle.

Tegelikult ma juba täitsa ootan seda, sest vahepeal on päri hulk huvitavat ingliskeelset kirjandust tulnud, mida mu kolleegid-kullakesed pole suutnud õigel kombel riiulitesse ära panna. (Kas on siis raske mõista, et Joseph Heller ja Zoë Heller ei käi riiulis mitte läbisegi vaid lihtsalt kõrvuti?) Ja nii edasi. Tegelikult mulle päris meeldib pooleldi see töö - inimesed on yllatavalt normaalsed, kellegi pihta ei ussitata (kui see just ma ise kogemata ei ole...), raamatuid saab koju laenata ja lõunapausi aegu lehti lugeda. On kyll tore.

Isale peaks natuke närvidele käima teemal "raamaturiiulit on vaja!". Ma saan hetkel ise vajaliku materjali ostmises kaasa lyya, mul on ainult mõõte vaja teada. See aitaks hoobilt suure hulga selle segaduse vastu, mis mul siin on. Teine sama hull asi on see kirstuke-kastike, mida ma oma voodi kõrvale tahaks. Sinna saaks suurema osa taaskehastamise kraami sisse laduda, koitõrjepakikestega vaheliti. Kangavarud ja ehted-nahad põhiliselt, pluss muu tarbekraam, sest riided ripuvad ilusti riiulites. Tuba on ikkagi nii õnnetult poolik veel, et elan kraamikastide vahel. Enne sygist peaks muidugi tegema suurema ja põhjalikuma ylevaatuse kõige selle möödunud aegade paberikraami keskel ja suurema osa sellest ära viskama. Ja diivanitykid ning tumbad peaks yhe ja sama kangaga yle laskma. Ja seda peaks ja teist peaks, aga need on ju kõigest unistused.

Jah, unistusi on mul palju. Yks nende hulgast on kujutelm endast kui tudengist, poolviledaks kulunud villases mantlis kunagi novembri kuivkylmas lõpuosas ylikooli tekliga paigast teise kiirustamas, ise elutempoga hirmus rahul. Yks teine on lõngustudengina teetassi ääres kohvikus õppida või kohustuslikku kirjandust lugeda. Veel yks on õppida nende kahe toreda õpiku järgi soome keel ära (õpik ja harjutusvihik, mis jäid järele töökaaslase surnud soome keele õpetajast isast, kes neist väga hästi arvas). Osad neist näitavad mind veidi saledamaks jäänud alumise kehapoolega. Yks jällegi sisaldab mind toreda ja uhke tantsijatydrukuna nii Mytofestil kui sygisestes tantsuklubides.

Mis toob meelde kysimuse, kuidas see asi yldse mu tihedasse ajakavva mahtuma hakkab. Töölt ei saa enne ära tulla kui stippi saama hakkan, nii siis kui kui juhul kui. Kuidagi ikkagi peab mahtuma ja saama. Sest tantsuklubi on lihtsalt liiga tore koht, liiga oluline ja hea koht, et seal käimisest loobuda.

Nii palju seisab ees ja mõnes mõttes on ajaring tõesti uuesti ylikoolini jõudnud. See, mis kunagi poolest veebruarist hiljemalt käima läks. Hoiaks tähed taevas, et asi päris nii hullu tsyklisse ei läheks, kui see kaheaastane enne seda. Äkki ma olen seekord targem?

Ja tarkus tuletab mulle meelde seda jubedat võltsust, mis ma enda ette tõmban (nagu see asi, mida Lukjanenko nimetab paranajah'ks, ainult et mitte ilu vaid aju jaoks), kui on karvata kokkupuuteid endast tundub et kaugelt targemate inimestega. Korra on see mulle kaasa toonud absoluutselt vastupidise tulemuse, veel paari korra tulemust ma ei tea (veel) ja kyllap neid kordi akkab tulema veel ja veel. Kuidagi peaks õppima sellest lahti ja yle saama.

Hirmus pikaks lähe see laialivalguv mõttekogum siin. Jätaks siis selleks korraks pooleli ja mõtleks mõni teine hetk edasi.