aige

Ja mul on uus ja ilus haigusvimm. Ilmselt sain tantsuklubis veidike kylma, nyyd tuleb uuesti terveks saada. Kurk on kibe ja tomat on punane.

Väsinud olen ka, ja kehatemperatuur oli töö juures madalavõitu, ehk peaks päeva tänaseks lõppenuks lugema. Aga mõned asjad tahtsid ära märkimist.

Näiteks see lugu päevalehtedega. Tulin eile linnast kodu poole (elan kyll Tallinnas, aga kõik, mis ei ole kesk- või sydalinn, käib paiganime järgi. Kui ma lähen kuhugi, siis kui see on midagi linnasydamest väljaspoolset, siis ma ytlen et ma lähen välja, või... Nõmmele, Kadriorgu, kuhuiganes. Kui ma ytlen, et ma lähen linna, siis ma lähen kesk-, vana-, sydalinna. Imelik, aga nii on.) Niisiis, tulin linnast kodu poole ja vaatasin, mida ymberkaudsed aias kasvatavad. Ja pean aru, kas päevalehed on söödavad, ja kas nende sisse midagi hakkliha-riisi täidist pakkida ja pakikesed ahju pista, oleks hea mõte. Kõnnin veel natuke ja peatan ennast - oot-oot, neid vist ikka päevalehtedeks ei nimetatud. Kysimus suurele ringile: mis asja ma ometi söödavaks pidasin?

Päris ebameeldiv värk see kurgivalu. Ommikul algas. Maailmakirjandusest jäin ka jälle ilma, sest tööl pidi olema. Kauaks ma sinna siiski ei jäänud, kylmavärinad ja kuumahood vaheldumisi andsid teada, et ma parem mingu kodusse ära. Lubati õnneks ka. Aga homme ootab rahvaluule, mille kodune ylesanne mul jälle tegemata on. Eks see sutike nõme nagu on, aga ma võin ennast lohutada sellega, et raamat, mille yhest peatykist tuli kokkuvõte teha, on mul olemas ja peaaegu et läbi loetud. Mis on ilmselt rohkem kui teised öelda saavad. Ja ei ole teada, kas õppejõud ka sellest lohutatud saab.

Oh kaev-kaev-kaevuke.