paralleelidest ja tartust

Tartu on armuke. Teretulnud võimalus igapäevast põgeneda, aga pidevalt temaga koos viibida ei taha. See äratundmine tabas mind bussis, lõunasse sõites. Bussis tabas mind ka suur tykk muud inspiratsiooni, mis põhiliselt salvestus telefoni, lyhimärkmete kujul.

Tartu rahvamuusikapäev oli ära, oli toitev ja oli meeldejääv (näiteks mõne lorilaulu kujul). Oli ka väsitav, nii yhes kui teises mõttes, peamiselt siiski selles, et jäi valimas käimata - bussile mineku kellaajaks tegin korra silmad lahti ja lykkasin sõidu järgmisele bussile. Kui siis lõpuks eile magama sain, nii kella yhest vist, lasin päeval kaheni välja. Sest mul oli täna ennekuulmatu luksus - vaba päev. Neid on viimasel ajal väga harva ja ega ilmselt pole tihemini ette näha. Homme peaks töö juurest läbi minema, yhe raamatu ära viima ja graafikust ja paljust muust rääkima. Nädalvahetuseti töötamise miinus - ylemusi ei näe.

Aga selle ajaga, mis ma yleval olen olnud, sain vaimustuse Lumetihasest. Põhiliselt kõigile muusikaharjunutele tuttavast võimalusest muuta elu jaburaks. No kujutage ette jalutuskäiku mööda Tornimäge (miks keegi seal jalutama peaks, on isekysimus, aga põhimõtte poolest.), kus taustamuusikaks kõlab midagi vana - mõni ilus regilaul näiteks, või karoobuška või midagi hoopis lapikeelset. (Miks mul on lapikeelset muusikat ja kui lapikeelne see tegelikult siiski on, ei ole väga oluline.) Või teine variant - hiljaõhtune-poolöine-varahommikune Põhja-Tallinn, mida ma kyll hästi ei tunne ja ainult sellepärast nimetan, et see kõige tööstuslikum tundub; ja sinna juurde midagi sobivat näiteks Sõpruse Puiesteelt. Kombinatsioone on veelgi, aga kyll need ise välja hyppavad. Miks selline vaimustus kui pool valget maailma seda juba iseenesestmõistetavaks peab? Noh, mp3-mängijat kasutasin ma viimati tibikooli-aegadel ja toona tundus 128MB päris suur. Aga kuna laulude vahetamine oli tyytu ja nad hakkasid igati liialt korduma, väga kiiresti, viskas yle. Lisaks läks seadmeke ise lõpuks katki ja palju rohkem kasu on olnud selle ymbriseks ette nähtud mõnusa pinnaga kotikesest.

Mis tuletab meelde, et nyyd on enam kui vajalik teha Lumetihasele see tasku, millele ma juba ammu mõtlen. Ja mida võiks veel teha, kui viitsiks ja see oluline oleks - ja kui aega yle jääb: joonistada lihtsad geomeetrilised motiivikesed, sellised, nagu neid kinnastele ja mujale kootakse, pisikesteks piltideks ja kasutada neid plaadiymbriste piltide asemel, sest minu muusikavalikule internet neid tunnistama ei kipu.

Tuleb hakkama saada. Tuleb hakkama saada. Edasi pysida. Natuke väga raske on ainult, ja yks asi, millest abi oleks, on yks neist asjadest, mis mulle põhimõtteliselt ei meeldi või ettevaatlikuks teevad. Pealegi mulle ei meeldi abi paluda ja hetkel pole see nii põletav. (Kuigi hetkel võib olla parajasti see asjade seis, kus ma öeldavat uskuda suudan, ykskõik kumba pidi siis. Kui kõik tundub liiga hästi, ei ole ju võimalik uskuma jääda, et kõik hästi ei lähe, ja kui kõik tundub halvasti, siis ka mitte. Siis otsiks pigem viga, sest ei taha ju tunnistada, et kõik see vaev on tyhjaks minema mõeldud.)

Aga veel miski, millest ma rahvamuusikapäeval aru juhtusin saama: kui palju ma tegelikult muutunud olen. Selgus tuli seoses sellega, et miski täiesti võõras setu laul sisaldas täiesti arusaadavaid ja selgeid sõnu - minu jaoks. Kõrvalolija kurtis, et midagi pole aru saada. See tekitas niisuguse portsu hämmeldust, et ma hakkasin tõsiselt mõtlema. Selle yle eelkõige, et ma ise polnud ju paar aastat tagasi põrmugi parem. Ja kuidas mu jaburaid imestusi taluti. Yllatav kannatlikkus.

Yhest teisest asjast sain ka aru: mõttest põgeneda "needuse" eest nende seltsi, kes selliseid asju olematuks arvavad. Aga kes oskab öelda, mis lõpuks peale jääb? Pähe tuleb yks kummaline tulevik, ärapööratud omavaheliste rollidega, sest ma ei usu, et mina kunagi maa-värgist lahti saan.

Niigi on imelik Tartu tantsuklubis käia ja võõraste, uute, algajatega tantsida (kuigi sedasama teen ma Tallinnas, on asjad siin veidi vaoshoitumad) ja samal ajal kõigest jaksust kaasa laulda, suu kõrvuni juba elusolemise rõõmust. Rytm läheb käest - aga mis siis? - ja samm läheb ka sassi - kedagi ei huvita, proovime siis uuesti, otsast peale - põrkasin kellegiga kokku? - kuni päris pikali ei kukutud, läheb edasi. Ja kuigi ma omaarvates tean tantsude nimesid ja proovin olla parem inimene, ei tihka ka siis, kui võibolla vaja oleks, Tartus, nendes olukordades, nuga vööle riputada - seal on liiga palju neid, kes võivad mingi hetk avastada mingeid paralleele. Ja nendega rääkides tuleb olla ettevaatlik, sest minu rahvas ei tea nii hästi, milleks on vaja mynti, ja mismoodi koomilisena ma ennast tunnen, kui ma jälle käte, õlgade ja kulmudega rääkima hakkan. Need, kes teavad, on vist kõik Tartus - vähemalt nende hulgast, kellega ma mingi regulaarsusega suhtlen. Ja see on puhas õnn, muidu naerdaks mu yle võibolla rohkem kui mulle meeldiks. Niigi kipuvad asjad kuidagi käest ära minema, eriti peale seda, kui ma veendusin, et jah, tõesti, ka Tallinna Ylikoolil on Erasmuse-leping Oulu omaga. Vahepeal vaatan ja mõtlen, et aga kus siin siis mina olen? Sest mul on endal selle supi sees kyll täitsa tore, aga võiks siiski veidi rohkem iseenda kylge asjale juurde panna. Sest loend ei piirdu ainult tantsuklubiga, enam ammu mitte. Pigem on tantsuklubi-teema asja kõige uuem areng. Kuhu asi lõpuks välja viib, ei tea. Kyll aga tean, mida täpselt võib asjade sinnapoole kiskumises kahtlustada ja võibolla isegi seda, kuidas protsessi katkestada.

Vihastasin veidi aega tagasi kunagise täitsa hea sõbranna peale - tema õpib KAA! Tartus seda? Elu on kummaline, mis teha.