yhest ja teisest ja kolmandast

Mul on midagi oma kodu vastu tekkinud. Parema meelega oleksin kusagil mujal. Aga kogu aeg ei saa ju kodust ära ka olla, vahepeal peab kassi ja koera yle vaatama ja riided pessu panema.

Yhe tänase loengu asemel istusin Mare kolmandal korrusel. Nende kohta võib öelda kahte asja: esiteks on neil keset letti kirjaviga. Teiseks on neil kohviku kõrval ylesse pandud mingi ports tarku lehti - suuri ja põhjalikke. Lugesin neid siis, sest raamatut ei märganud eile õhtul kaasa võtta, kui kodust viimati läbi käisin. Ja pidin tõdema midagi ylikoolideylese koostöö või muu sellise kohta. Muuhulgas avastasin yhe tartlase nime ka tegijate hulgast, yhe teise stendi peale aga vihastasin. Mulle nii siiralt ei meeldi, kui kusagilt kargab ootamatult, niiöelda võsast, välja mingi tuttav nimi. Kui oskad seda oodata, on parem, aga kogu aeg ei saa ju tippvormis ja valvel olla. Liiga väsitav. Kui vaatan eemalt, et hm, see pealkiri kõlab huvitavalt, ja asjaga lähemalt tutvudes avastan jälle, et eks ilmselt peabki kõlama, nii sarnaste huvidega kirjutatud ju....

Veel pidin ylesse kirjutama yhe unenäo, mida ylemöödund ööl nägin. Eriti palju teda pole, sest seegi osa meenus alles hea kymmekond minutit peale ärkamist (ja vahetult enne uuesti magama jäämist). Niisiis

elasid yhes kolmekordses eramajas kolm inimest. Igayhel omaette korrus, aga yhendusteeks keerdtrepp, mis ylesse viis vastupäeva. Ei mingit trepikoda ega asja, iga korrus kyllalt avatud. Yhine esik, esimesel korrusel. Yhine uks ja ilmselt ka yhine köök, kuigi sellega ma kokku ei puutunud. Põgenesin kodust - ei jooksnud ära, aga tahtsin peale päeva viivitada koju minemisega (nagu ilmsigi viimasel ajal tihti.) Läheks kuhugi, kasvõi hulguks mööda linna, aga siia tulla ei taha. Niisiis otsustasin I'le kylla minna. Ilmselt asus maja Tallinnas, võibolla isegi Nõmmel. I elas kõige ylemisel korrusel. Astun uksest sisse, tervitab mind K, maja "perenaisena". Kingad lubatakse armulikult esikusse jätta, aga kõige muuga panen padavai trepist yles. Yhtegi musta koera ei näe, aga selle yle ma tol hetkel ei imestanud - ju siis polnud oluline. Teiselt korruselt mööda minnes ytlen ära omad tereheadaegad A'le, kes mingil põhjusel töötab kontorilaua taga - avatud kodukontori tyypi asi, millest trepp sujuvalt läbi keerdub. Tema ei vasta midagi, ainult noogutab kergelt, aga ilmselt on laual olevad paberid lihtsalt liiga põnevad, et lugemist katkestada (mida ei saa ju ometigi inimesele pahaks panna.) I korruse põrand on kaetud vanaroosa mistratyypi vaibaga, peaaegu nagu tolles hotellitoas, kus kunagi Leedus ööbisin. Erinevalt teistest on tal trepi ymber esik kust uksed erinevatesse tubadese viivad, ja ruumide paigutust vaadates võib kogu maja ilmselt ka ymmarguse või vähemalt ruudukujulise põhiplaaniga olla - trepp on siis keskel. Mina istun trepihalli seina äärde ristijalu maha, võtan yleõlakotist raamatu ja hakkan lugema. I'd ennast kodus ei ole, niisiis tunnen ennast selle juures veidi imelikult - lähen kylla pooltuttavale, keda ennast kohal pole ja kes võibolla ei kiida mu sissetungimist sugugi heaks. Yhest avatud uksest paistab töötav telekas. Mis sai ja mida I arvas, kui koju tuli, ei mäleta. Kyllalt varsti helises ka äratuskell, aga mingit syndmust oli seal siiski veel.

Imelik uni oli. Ruumid olid kõik hirmus detailsed ja konkreetsed, aga inimesed jäid meelde pigem ebamääraste kujudena, igal nimelipik kyljes, detailid mälu järgi juurde mõeldavad; printsiibil "näed halli vormitut kuju" aga kuna tead, kellega tegemist, paned sinna riided, hääled, värvid juurde.

Tantsuklubi oleks saanud pareminigi minna, aga polnud viga. Pooled toredad tantsud jäid mängimata. V'd nägin, yle pääääris pika aja. Ta yllatas esiteks juba kohale ilmumisega, teiseks aga infoga, et ta on juba tykimat aega tallinlane. Kui see samas tempos jätkub, tuleb tekitada "Tallinna osakond", oletades muidugi, et ma pole päris ainuke, kes laulmisest puudust tunneb. Seelikuga tuleb midagi ette võtta. See näeb kyll yliväga vahva välja, mida mul enda tehtud riietega harva juhtub, aga lehvib natuke liiga aktiivselt, et tantsimisel praktiline olla.

Enne tantsuklubi kolasin kaks tundi mööda vanalinna ringi. Muidu poleks vigagi olnud, aga kindad olid koju ununenud ja käed kippusid aeglaseks muutuma. Vaatasin päikseloojangut, mis oli mõnusalt punane, ja kuulasin kahte tyypi muusikat. Vanalinn on lihtsalt liiiiiiiiga imeline. Mitte suvel, kui see on turiste täis ja palav ja yleyldiselt võeh, vaid just nendel aegadel, kus turist on kodus soojal maal, oss on kusagil, kus kihutada saab, ja pätt on ka magama läinud või pole veel ärganud. (Sest nemadki peavad ju kunagi magama!) Kui ma öösiti hõlpsamini majast välja pääseksin, käiksin ilmselt seal just siis jalutamas. Ja sobivat taustamuusikat on ka vaja, aga liiki ma täpsustada ei oska.

Võiks võtta kätte ja rääkida veel veidi sellest, kuidas peaaegu kõik armastusluule on kirjutatud naistele, aga see kuidagi ei haaku hetkel millegiga. Las käärib.