VSHL

Nii.

Nyyd mind võib põlata.

Ma muidugi eelistaks, et te seda ei teeks. Asi on tujudes, asi on faasides, asi on selles et aegajalt on hädasti vaja mingi yks või teine tuju ära reageerida, võimalikult ruttu ja võimalikult konkreetselt, et see käärima ei läheks.

Niisiis, ma kirjutan seda siin kõva nikotiinilaksu all purjus olles. Sest midagi oli kohutavalt vastupandamatut mõttes teha veiniklaasi kõrvale oma aknalaual istudes ja mõtiskledes suitsu. Ma, eksole, tavaliselt ei suitseta, ja yritan väga väga väga vältida selle harjumuseks kujunemist. Niisiis suur erand, mis kinnitavat väidetavalt reeglit. Lihtsalt, sest nii hakkab kergem. Sest siin tegelikult ju polnud kedagi takistamas. (See polnud syydistus.) Olin lisaks veel pagana hoolikas - hingasin ainult aknast välja ja kohe korjan kõik konid ka kokku, hommikul isegi need kaks, mis sõrmede vahelt aknast alla pudenesid.

Lihtsalt mõnikord tuleb siuke tuju, et peaks kõik oma terved eluviisid (jah, mul on tunne et mul endiselt on need...) põlema panema mingil kombel, ja elu kahest otsast korraga kulutama.

Mis sest, et kolmapäeval äkki saab targaks. Mis sest, et tegelikult see on jube, nii tervise kui moraali seisukohalt. Täna ma olen suvaline, täna mind ei huvita. Kui harjumuseks ei saa, peaks ju kõik korras olema? Aga võibolla ei ole siiski.

Yhesõnaga, õhtu "VSHL" ehk vein, suits ja Halb Luule.

Eks näis, kuidas ma ennast homme tunnen. Trykivigu teen hetkel tunduvalt rohkem kui tavaliselt, aga parandan ka tunduvalt tihemini kui harilikult. Aga täna mind ei huvita, täna sõitke kõik sinna. Sest mõnikord on seda ka tarvis.

Asi ei ole sugugi seotud kellegi teisega peale mu Yhe, kellest ei saa nagunii yle ega ymber. Asi ei ole seotud isegi isand P'ga, talle palju õnne kõikides tegudes.

(eks näis, kas see postitus jääb peale homset õhtut veel alles yldse, tegelt ei ole asjal ju suuremat mõtet...)