ehh-mõhh

Kes kingiks mulle 218 krooni või yhe teatud kalendermärkmiku? (Liiga suur, et mugavalt päris igal pool kaasas kanda, mul ei ole sinna piisavalt toimetusi kirjutada, lyhidalt, mul ei ole seda vaja ja mul ei ole sellega mitte midagi tea, aga ma tahan! Niiiiiväga tahan!) Tegelikult ma kirjutaks siis sinna iga päeva kohta oma muljeid ja mõtteid ja märkusi, et mis toimus, rahulikult. Ja mis mõtteid yks või teine asi tekitas.

Tegelikult... tegelikult ma tunnen ennast kuidagi tiivustatuna, võimustatuna. Ma ei ole päris kindel, miks või kuidas, aga maailm on käeulatuses, ainult siruta. Jookseks mööda köit yle kuristiku (täiesti reaalse, see polnud metafoor, vaid näide mu ylisuutlikust tujust) ja päästaks muuseas kura käega Aafrika nälgijad. Sest ma saan, kui ma tahaksin. Ilmselt ei ole selline ylbeks kippuv suhtumine just kõige tervislikum pikas perspektiivis ja on kurb, kui ma jälle ei suuda seda millegiga tegelikult hakkama saamiseks ära kasutada.

Aga ka blogimiseks ei ole see kõige parem tuju, sest ma pidevalt mõtlen kõigele ja eimillelegi. Ja vahepeal sellele ka, mida ma varsti tegema hakkan. (Mis kõlab lubamatult intrigeerivalt võibolla, aga kaine peaga ma sellest kindlasti ei räägi, kui yldse kunagi kellegagi)