häda ja viletsus

Mul on probleemid.

Esimene probleem on see, et kallis koer on haige ja õnnetu. Ma ei saa ta heaks ilmselt hetkel midagi teha, või ei tea vähemalt, et saaks, aga muretsen. Õhtul läheb arsti juurde, aga sinnani... Midagi õudkurba on selles, kuidas see suur karvane sõber vedeleb maas ja vaevu reageerib. Täielik apaatia - enne olevat nutnud, aga peale arsti soovitusel antud valuvaigistit on nyyd selline rahulik ja ykskõikne kõige suhtes.

Teine probleem on märksa enesekesksem - yks hea inimene ärritab mind viimasel ajal kogemata. Tema suhtumine ei ole kyll muutunud, aga mingid asjad on niipalju, et ma vaatan ja loen nagu võõra inimese teksti. Ärritab suure tähega kirjutamine ja läänepoolsetesse maadesse sobivamad arusaamad (et mitte konkreetselt öelda, millest jutt), sest need on mulle nii võõrad. Tunduvad ebaloogilised, absoluutselt mitteomad. Selleni välja, et tekib tahtmine inimest raputada ja öelda et kuule, taevas ei ole punane! Aga tegelikult ma ju tean et igayhele oma tõde ja teiste asi see ei ole, probleem on pigem mu enda... maeiteagi, milles. Mõned tuttavad on veel sellised, aga ma suhtlen nendega väga harva. Propagandat ei tee keegi, aga mingil määral kumab suhtumine kusagilt läbi ja see kurnab. Kohati võiks isegi öelda, et mul on kahju, et jälle yks inimene "kaotsi minevate" nimekirjas. Ma ei taha omadest sõpradest ilma jääda, aga pool kuristikku ja kultuuritausta erinevust tekib kuidagi kiiresti sinna vahele. Aga kahju on tõesti ainult kohati, sest nad ise paistavad õnnelikud.

Väsimus on. Uni on. Molutamise vajadus on ka, mis on veidi veider, sest ilm on iseenesest ju ilus.