protest, protest, elu!

Jätsin suisa oma tavapärase blogiringi hetkel vaevu alustatuna katki, et tulla siia ja protestida. (Noh, omas kodus võib ju jalgu vastu maad trampida ja jonnida või muud seesugust.) Protestin selle pärast, et minu jaoks konkureerivad parima elamus-olemis-koha nimetusele esiteks (vana)linn a teisest kyljest loodusromantiline põhjamaa, paepealne (umbes, et Saaremaa kadakad või kusagil... Jõelähtme kandis on ka sellised toredad avarad niidud) on veel eriti hea, ja meri peab selles kohas kusagil olema. Aga konkureerivad, käivad kahe erineva kylje pealt mulle kaasa helisemas.

On täiesti vapustavalt vaimustav mööda vanalinna jõlkuda ja vahepeal kuhugi tornimäele sattuda ja... Ainult Talina vanalinnaga on see probleem, et seal tuleb kõndimas käia turistidevälisel ajal või turistidevälistes kohtades. Mulle _meeeeeeeldib_ linnas ringi trampida, näiteks sygisel pimedas (kui tegelikult pime ei ole, aga noh, päikest enam ei näidata), kui just on vihma sadanud, näevad mitte-veel-lehti-täis kõnniteed (ykskõik, kas asfalt või betoonkivi) täiesti suurepärased välja, ja suvel, enne kui inimesed liikuma hakkavad, aga peale päikesetõusu, on valgus nii kena, isegi siinsamas Linnukylas, ja imelisi valgusemänge näeb ka talvepoolsel ajal, kui varakult tööle peab minema - majade katused ja puuvõrade ylemised otsad on päiksetõusust kuldsed, aga tänavatasandil on kõik alles pime ja autodel tuled põlevad. Ja talvel, erti kui lumi on äsja maha sadanud, kõnnid kusagil... eeh, piirkond jäi puudu. Yhesõnaga, kujutluspildil on umbes säärased majad nagu "Tyrgi saatkond", aga mulle ei tulegi praegu pähe, kus neid siin linnas võiks tihedamaini kobaras näha. Ja langeb laia lund ja kõik on oranž või kylmsinakas ja sätendav ja ilus. Ja kevadel jalutad kadriorgsete puumajade vahel ja hyppad yle lumesulamisojakese, mille jaoks kojamees just siinsamas kõvaks kõnnitud lumejäässe renni teeb, aga see sinder ei pysi mitte seal rennis sees vaid läheb ikkagi oma teed. Ja seda loetelu võiks väga ja väga kaua jätkata.

Tegelikult see käib osaliselt ka mu paljude mõeldavate dilemmade juurde - mul on kaks eluunistust, kus elada tahaks, kaks lemmikut koht-elamust ja kaks "teed", mis ilmselt mõlemad mõlemateni viivad.

Ja siis mind aegajalt naaaaatuke ärritab, kui yhte teisest palju kõrgemaks seatakse, sest ma tunnen ennast reeturina, et yhte heaks pidades teist automaatselt ei põlga. Aga see on jälle kord mu enese häda ja viga. /Siinkohal siis asi draftiks ja ringile tagasi. Edasine jutt ilmselt tuleb muudest asjadest.

Teine ringikatkestus, aga seekord veidi minu-elust-asjakohasem. Tekitas pyha hämmeldust ja arusaamatust seekord siis posu sõnavõtte yhe ja teise yrituse kohta, kuhu ma vahepeal jõudnud olen. Ma nyyd lehvitan natuke tuult oma emotsioonidele ja ytlen "kodus" välja need asjad, mida "kylas" ei ytle, sest siis nad satuksid kõigi arvamusavalduste märklauaks ehk ja ma ei talu hästi seda, kui mu arvamused maha tehakse. Paar korda olen väga ootamatute asjade peale solvunud lausega "viinamarjad ongi hapud" ja nördinult teise liivakasti läinud. Just virtuaalselt ja endale ka yllatuseks.

Niisiis, mis ma öelda tahtsin: esiteks, kui sind polnud kohal, siis sa ei tea millest sa räägid. Teiseks, isegi kui sa oled lugenud teiste kohalolijate sõnavõtte, aga sind ennast ei olnud, siis sa ei tea ikkagi, millest sa räägid (ja kui sa ei tea, millest sa räägid, siis oma rumaluse varjamiseks on tihti targem suu kinni hoida.) Kolmandaks, kui sa ostad eesli, siis miks sa arvad, et sa saad hobuse? Ei saa, isegi muula ei saa, eesli saad. (Kui sa asju internetist ei osta, aga see ei puutu teemasse.) Neljandaks, inimetele enamasti ongi tähtsamad need asjad, mille jaoks nad on ise just omast ajast midagi teinud, mitte need, mis varem tehtud asjadele tunnustuseks juurde lisatakse, tegijast sõltumatult. Nii. Nyyd vist on rahulikum ja saab ringiga edasi minna. /Uuesti.

Uuesti oma teksti yle lugedes ma muidugi pean ära märkima, et võibolla ma olen ise rumal, kultuuritu ja informeerimatu, aga noh, äkki mulle veel võib andestada, et ma pole piisavalt mitmele kultuursele yritusele sattunud. Samasse auku nagu see, et kes ei ole kunagi head asja saanud, ei tea, et see mida ta saanud on, halb oleks.

Aga et veidi ka asjast (elust) rääkida, võiks esiteks kaks asja ära mainida. Nimelt selle, et meil seisab kolmandal korrusel poes keset myygisaali mootorratas ja haiseb, ja selle, et ingliskeelse kirjanduse valik suureneb ja täieneb nyyd iganädalaselt. Sest tellimused, mis kunagi tykk aega tagasi välja läksid, on nyyd täitmisele jõudnud ja tuleb kõike ja palju, kord-paar nädalas. Hetkel on tähestik autorite osas umbes H-I-J-K kohal, nii et kui autori nimi on tähestiku lõpuosas, siis veel ei tasu tulla. Aga algusest on nyyd, jah, niipalju asju olemas, et riiulid on punnis ja lauaalused on kah täitsa täis juba. Ja näiteks Jordan on veel tulemata, ja mingi ports Palahniuki, ja Thompsonit, ja keda kõike veel.

Ja vahepeal käisin veel Tartus ja nägin inimesi. Ja mõnda inimest ei näinud ka, sest vaatasin valesse kohta või valele poole. Imestasin, kui pärast targemaks sain. Ja joodikuid nägin, suutin isegi teha sellise lolluse, et lasin ennast bussis kinni istuda mõnel mehepojal. Lugu oli järgmine, et istun mina tagapinki mugavasti, aga siis tulevad nimetatud mehepojad, seavad ennast taha keskele istuma ja hakkavad trimpama. Tund aega tegin magamise nägu, et rahule jätaks, edasi magasid juba nemad, sygavat joodikuund. Aga või nad siis Tallinnas yles ärkasid, tykk tegu oli välja pääsemisega.

Tegelikult oli Tartu seekord viletsavõitu, aga võibolla olin ma ise. Poole hommikuni olin siilolemise tujus lõpuks, eitea, miks või millest.

Aga... Elu on selline! Peab vist filosoofia kodutööga tegelema hakkama.