9. detsember 2009

traagika

Traagika on suur ja tõsine. Minu aktiivses suhtlusringkonnas samahästi kui puudub inimene, kellega ma saaks tahtmise korral arutleda näiteks Euroopa valitsejate (vanade, mitte praeguste) iseloomude, õukondade ja asjakohaste vappide seoste yle. Yldse rääkida hästi paljudel kultuurientsyklopeedilistel ja muudel sellistel teemadel, ja see on nii traagiline! See on nii traagiline et peaks kohe põlvili viskuma, ettesirutatud käsi murdma ja riideid lõhkuma (siinkohal lehvitused), aga sellistel žestidel ei ole suuremat asja tähendust kui neid sooritada yksi omas toas, nii et piisab tahtmisest. Ja nii ma halangi, ja meenutan yhte ammust synnipäeva, mis polnud mitte minu oma ja kus ma õigupoolest ka kyllat võõras olin. Seal sattusin ma kuulama-jälgima "Kolme Tarka Meest" kes arutlesid elualade ja neist tulenevate "rahva"riiete seoseid. Huvitav oli, kuigi ma ise olin pigem vait ja suurt midagi vahele öelda ei osanud, kui ainult ajuti. Kaks või kolm inimest oli veel, nemad midagi juurde ei öelnud ja tundsid ennast minu silma jaoks ebamugavalt (mida ei saa pahaks panna). Aga sellistest asjadest on suur valus ja ennekõike justnimelt traagiline puudus minu elus nyydsel ajal. Ennast aktiivse suhtlusringkonnana tundev seltskond ei tohi nyyd sellest ennast puudutatuna tunda, see polnud yldse nii mõeldud.

Võib kyll kõlada ylbelt, aga need yksikud, kes jutu sellistele teemadele sattumise peale haigutama ei hakka ja teemat ei vaheta, ei paranda asja oluliselt, sest nemad ei ytle yldse midagi sinna juurde, midagi asjakohast ja mõttekat. (Mis vestlus see ikka on, kus yks pool ytleb ainult ahah, mhm, huvitav jah.) Ja need paar yksikut inimest, kellega sellelaadne vestlus võimalikuna tundub, on kas tutvusringkond (vastandina aktiivsele suhtlusringkonnale, kaugemad kas sotsiaalselt, fyysiliselt või mõlemat), või siis tundub targem nendega rääkides mõnel teemal vait olla. Kellest võib oodata-karta, et millegist nii lääneeuroopalikust rääkida ei taheta, kelle ees aga ei taha ennast oma teadmiste puudulikkusega päris narriks ikkagi teha, kes on lihtsalt liiga hõivatud ja geograafiliselt kaugel ja nii edasi. Ja need inimesed, kellega ma ehk saaksin vastavatest asjadest siinsamas Tallinnas ja enam-vähem õigel tasemel rääkida, on muudel põhjustel kas raskesti suheldavad või sootuks suheldamatud.

Ja kõiki neid mõtteuide siin lahti kirjutada tundub ka narr, sest oma vaimustunud vahutamist V. Proppi teooriate või mille igas muu yle on mul endalgi hiljem surmigav lugeda. Sest need ei ole miskid sygavad ja mõttevahetust ergutavad teooria kõrvalekäänamised, need on enamasti lihtsalt vaimustusavaldused, mis tekivad, kui ma enda jaoks avastan midagi, mida "kõik teised" nagunii juba ammu teavad.

Traagika, yhesõnaga, kõige siiram ja lihtsam-otsesem traagika minu jaoks. Olemas muide juba pikemat aega, täna lõi seoses põneva loenguga lihtsalt jälle välja. *valimatult erinevat hala ajudega vestluse puudumise teemal*

Kommentaare ei ole: